Ruben on autor, kelle tekstidega ma ei leia ühist keelt. Proovisin taas, aga ikka sama tulemus - see proosa on justkui elutuks imetud, kirjanduslik konstruktsioon hullusepalanguta (muidugi, hullust võib olla ka palangute puudumine). Ootad, et juhtuks midagi särtsakat, aga tekst voolab tuimalt, sündmused järgnevad sündmustele, kõikvõimalikud ebakohad ühtmoodi kiretult kirjutatud. Võibolla on mul mingi eelarvamus, mis lase Rubeni tekste loomulikult vastu võtta? Võibolla ma ei taba autori geniaalset muiet?
Tekst paigutud 1636. aasta Tallinnasse ja käsitleb sealsete sakste eluolu. Reformatsiooni mõjul tõlgitakse maakeelde kirikutekste. Tehakse kaupa. Taastutakse sõdadest. Ning Tartust pärit maarahvasoost õpetajaproual tekib kirg saksa aadliku järele. Aga noh, kirest ei saa muidugi asja.
Eks kui huvi on, saab mõndagi oletada tollaste olude kohta - milline võis olla elu Tallinnas ja selle tänavatel, kuidas maarahvast nähti ja milliseid ebausu nähtusi nii linna- kui maarahvas koges.Et tegemist on kiretu Rubeniga, pole teksti emotsionaalsem osa mitte nii väga emotsionaalne ning suhu jääb pigem saepurune maitse.
Samas ajakirjanumbris on Berk Vaherilt üsna hävitav arvustus Rubeni hiljutisele romaanile - kui üldiselt eesti kriitika pole teose nõrkadele külgedele osutades nii otsekohene, siis Vaher end tagasi ei hoia. Hea, et seda arvustust lugesin peale eelmiste lõikude kirjutamist, muidu poleks seda juttu vast kätte võtnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar