Pooleldi anekdootlik lugu Aivarist, kes tahab teha Tallinna eriliseks. Et oma ideed ellu viia, läheb ta Tallinna linnavalitsusse ning koosolekul tutvustab oma nägemust - Pirita ja Kadrioru vahele tuleb rajada monumentide park. Need pole linnapeadele pühendatud, vaid monumentide teemad on sellisest - jumal, armastus, leib, lapsesaamise organid, revolutsioon, Eesti riik, tammepuu ja sinilill, ning kindlasti veel midagi. Monumentide loomiseks tuleks välja kuulutada konkurss, võitjad valib Aivar. Aivar ka otsustab, kuidas valminud tööd avalikku ruumi paigutatakse. Kõigeks selleks peab linnavalitsus raha eraldama. Peale nii lennukat ideed tekivad linnavalitsusel… nii mõnedki küsimused, miks see nägemus on mõneti teostamatu.
Jutt on selline kahe teraga - kui tekst kerib end üsna kivirähklikult, siis lõpplahendus jääb vähe standardseks, oodanuks justkui vaimukamat kui praegune puänt, mis klassikalise satiirina sobinuks ehk kaheksakümnendate Pikrisse. Või siis… äkki see on niisamuti metafoor, osutus meie aja loo korduvusele. Ka see on võimalus, mida võiks kaaluda, Valton on ikkagi kirjanduses vana kala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar