Triloogia teine osa, järg romaanile “Siniveri”. Kui eelmise raamatu tegevus leidis aset Leningradis, siis nüüd peamiselt Pariisis - tõsi küll, sõltuvalt raamatu koosnemisest eri tegelaste elude episoodidest on nii mõnedki juhtumised Nõukogude Liidus. Ehk siis vene seiklekad üheksakümnendate aastate Pariisis; nagu neile on eelnevalt kinnitatud, on välismaal elu parem kui Nõukogude Liidus, seal on vabadus ja paremad materiaalsed olud. Tõepoolest, Euroopas saab igasuguste trikkidega end elus hoida, vajadusel leiab ikka supermarketite jäätmekastidest midagi hamba alla pistmiseks või leidub inimesi, kes kerjustele head põli pakuvad.
Ainult et… kõik see ebakindel eluolu on üpris väsitav. Marusja ja teised venelased leiavad elamispaiga Pierre’i juures, kes pole just normaalne meesisend. Pierre proovib naistelt keppi saada, ainult et ta ise on niivõrd eemaletõukava elukorraldusega, et keegi ei taha Pierre’ga suguühtesse astuda, mis teeb mehe üsna ebastabiilselt käituvaks. Ja et Nõukogude Liidust emigreerunud venelaste kogukond pole just oskustöölistena rakendust leidev, on see kõik kokku üks mäslev psühhootiline karussell virelemistest ja seiklustest ja sassis inimsuhetest.
Niisiis rahutu vene hing puutub kokku lääneliku eluoluga. Väiksemas plaanis saab elada Nõukogude Liidu järgses omainimeste kogukonnas, samas suures plaanis tuleb kohanduda teistsuguse kultuuriga. Vene hing ja Pariisi nurgatagused. Ei saa öelda, et Klimova looks musta ja valge pildi, lihtsalt sellised boheemlikud hinged kipuvadki niisugustesse olukordadesse sulpima, kuni viimaks ühiskond nad alla neelab või täielikku marginaalsusse surub (muidugi on alati erandeid). Raske öelda, et loetut täiega fännanuks (esimene raamat oli kuidagi… löövam), aga hea vaheldus tavapärastele tekstidele.
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar