Sotsioloogiaõpik, mis annab peamiselt 1980. aastate (raamat algselt ilmunud 1993. aastal) arusaama ühiskonna toimimisest ja selle uurimisest. Mõnes mõttes klassikalise ühiskonna kirjeldus - sellise, milles meie vanemad on elanud ning need tõekspidamised või hoiakud, millega on nad püüdnud meid kasvatada või mõjutada. Kaasaegsel noorel inimesel, kes seda õpikut tudeerivad, võib tekkida kerge segadus, sest kirjeldatakse praeguse infoühiskonna eelset aega - mõnel korral küll mainitakse netti; massikommunikatsiooni vahenditeks on siin tüüpiliselt trükiajakirjandus, televisioon ja raadio. Muidugi võib järeldada, et ühiskonna toimimine alati sarnastel printsiipidel põhinev; ajalise distantsi puudumise tõttu näeme praegust olukorda erilisemana. Aga kes teab, on see siis nii või naa, kokku saab võtta mõne aja pärast.
“Naistel puuduvad igasugused emainstinktid, samas on mitmeid põhjusi, miks naised käituvad emalikult - lapse abitus ning ema enda emotsionaalne ja füüsiline investeering ning selle kaitsmise vajadus. Kuna aga kõigis ühiskondades on emade suremus olnud suhteliselt kõrge, on inimese evolutsiooniliseks eeliseks, et laps on vajaduse korral võimeline ennast emotsionaalselt ja füüsiliselt siduma teise toitjaga ja mitteseotud naistel esineb soov ja valmisolek hoolitseda võõra järeltulija eest.” (“Sotsiaalne mina”, lk 70-71)
“Inimesed, kellele keelatakse juurdepääs ühiskonna legitiimsetele vahenditele ja eesmärkidele või kes neid eiravad, pöörduvad üldiselt ära endisest tutvus- ja sõpruskonnast ning otsivad endale uued sõbrad, kes aktsepteerivad ja hindavad nende mittekonformset käitumist. Siit saavadki alguse religioossed liikumised, homoseksualism, narkomaania, poliitiline radikalism, aga ka röövimised ja vargused.” (“Konformsus ja hälbimine”, lk 95)
“Ebavõrdsus ühiskonnas ei ole korra puudumise otseseks põhjustajaks. Sotsiaalsele korrale muutub see ähvardavaks ainult siis, kui ebavõrdsust mõistetakse ühiskonnas ebaõiglasena. Kuni enamik ühiskonna liikmeid mõistab kehtivaid norme õiglastena, säilitatakse eksisteerivat ebavõrdsust. Ühel ajahetkel võivad need, kellel ei ole, lõpetada süsteemi toetamise ja tulla tänavale. Poliitilise jõu monopol on üldjuhul tugevatel ja niisugused meeleavaldused surutakse jõuga maha.” (“Sotsiaalne kihistumine”, lk 118)
“Küttimise muutumisega spetsialiseeritud ettevõtmiseks, arenes ühiskonnas välja täpsem tööjaotus, mehed ja naised hakkasid aega kasutama erinevalt, mistõttu arenesid välja erinevad oskused ja teadmiste kogumid. Kuigi jahisaagiks saadud liha jagatakse jätkuvalt kogukonna kõigi liikmete vahel, saavad eriti edukad jahimehed rohkem kui teised ja küttidel hakkab relvade äol akumuleeruma isiklik varandus. Siin asubki kogu sotsiaalse kihistussüsteemi algus: võimu, prestiiži ja varanduse ebaühtlane jaotumine ühiskonnas. Osa mehi muutub teistest tähtsamaks ja kõik mehed muutuvad naistest tähtsamaks.” (“Ühiskonna sooline kihistumine”, lk 126)
“Kuni viimase ajani arvati, et vabaabielul ei ole mingit mõju selliste inimeste abielu kestvusele. Siiski on pikaajalised uuringud Rootsis ja Ameerika Ühendriikides näidanud, et enne abielu koos elanud inimeste hulgas on lahutusmäär kõrgem kui neil, kes pole enne koos elanud /-/. Need leiud ei tähenda tingimata, et kooselu purustab abielu. Asi on pigem selles, et sedasorti inimesed ei jää neid mitterahuldavasse abiellu.” (“Perekond ja abielu”, lk 159)
“Paljud religioonid teenivad ka nn mahajahutamise funktsiooni, pehmendades viha ebaõigluse vastu. Eriti on vaestel vaja tunda, et kui mitte siin ilmas, siis järgmises ikka ootab neid ees midagi paremat. See funktsioon teenib selgelt valitsevate klasside huvi juhtida vähem õnnelike otsest ebaõiglustunnet mujale. Kui rõhutuid suudetakse veenda, et see on Jumala või Allahi või mõne muu jumaliku jõu tahe, et inimesed peavad vaikselt oma koormat kandma, saamaks tasu pärast surma, ei ole ohtu sotsiaalse korra säilitamisel.” (“Uskumuste süsteemid: religioonid ja sekulaarsed usundid”, lk 199)
“Valitsusasutused eelistavad maksude tõstmisele kihlvedusid ja loteriisid. Sotsioloogilisest vaatenurgast on riiklikud loteriid mitmes suhtes düsfunktsionaalsed. Arvestades väikesi võiduvõimalusi, on osalejad sisuliselt ohvrid ja see kahjustab ühiskonna sotsiaalseid väärtusi. Mis tegelikult toimub, on mõnede kriitikute arvates see, et vaestelt, kes on loteriide põhilised mängijad, võetakse raha nende programmide jaoks, mida peaks finantseerima üldistest maksusummadest. Loteriid ei loo uut tulu, vaid ainult asendavad teisi, sotsiaalselt võib-olla õiglasemaid finantseerimisallikaid.” (“Õigus, kuritegu ja kriminaalõigussüsteem”, lk 207)
“Me seostame üksikuksjäämise millegi kaasaegsega, kuid tegelikult jäi XIX sajandi keskel vallaliseks 10-25% Lääne-Euroopa naistest, võrreldes veidi vähm kui 10%-ga tänapäeval.” (“Inimökoloogia: rahvastik ja keskkond”, lk 242)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar