Seekord siis raamat enesetapjatest. Või vähemalt neljast inimesest, kes kohtuvad esmakordselt tornmaja katusel, kavatsusega sealt alla hüpata.
See ei ole päriselt sama asi, mis hüpatagi. Aga päriselt teine asi ka mitte, mina TEAN.
Ma ei loe sihipäraselt depressioonist ja enesetapjatest rääkivaid raamatuid, lihtsalt ei-tea-küll-miks on need teosed, mida mulle kingitakse või soovitatakse, ja siis ma ikka loen läbi, sest äkki saab targemaks.
Natuke spoiler: ei saa.
Seekord ei saanud veel eriti.
Vaata, enamik enesetapust rääkivaid raamatuid on kirjutatud inimeste poolt, kes pole kunagi tõsiselt enese äratapmist proovinud. Mõtet veeretanud - seda võib küll olla, ent mitte teokstegemiseni läinud. Aga kui on hea kirjutussoone ja kujutlusvõimega kirjanik, ei ole tal päris kogemust vajagi, Hea kirjandus on hea kirjandus ja kirjanik ei pea veel amokki jooksma ja inimesi tapma, et usutavat sarimõrvarit loos tegutsema panna.
Paraku - Nick Hornby ei ole päris nii hea kirjanik. Tema loo mitteusutavad kohad on kas karakteriloome nõrkus (nad kõik on ühel või teisel moel ebausutavad, ent kuna nad pole päris klišeed, siis jäävad tegelased "natuke nõrkadeks" mitte "nõrkadeks") või nende tegelaste mõttetegevuste nõrkus.
Neid kohti ei olnud palju, kus seesmiselt oigasin: "Nii see küll ei käi!", ent nad olid olemas. Ses suhtes ühtlane teos, et nad olid kõigi tegelaste vahel võrdselt jagatud, igaühele oli kord-kaks jaburat mõtlemist (ette) kirjutatud.
Muide, kõigil tegelastel olid ka erilised helgushetked, kus nad üksteist või situatsiooni äärmiselt tabavalt analüüsisid, ning omad erilised tölplushetked, nii et phmt võibolla tegi Hornby seda ebausutavust ka meelega. Helged hetked ja tölplus olid üsna kindlalt meelega seal.
Üsna hirmus on, kuidas kui vaatama hakata, jookseb konstrueeritus läbi - aga Hornby konkreetne konstruktsioon on mulle sobiv samas. "Maailmas pole kindlamat jõudu kui juhus ja eksitus".
Kord toob planeeritud kenadus kaasa katarsise, kord kukub täiesti läbi, paar korda jääb kahevahele - on jamasid, on imesid, mõlemaid. Kord ütleb keegi kellelegi teise maailma muutva lause suvaliselt, sest midagi muud ei tule pähe, ning ei pea seda oluliseks. Vahel öeldakse samamoodi põrmustavaid, kohutavaid asju.
Vahel läheb nii, vahel teisiti, vahel puhastutakse peale räpas püherdamist, vahel määrdutakse mõttestki millelegi ilusalt ja soojale.
Üks hästi hea koht oli sees, mis seda väärt, et välja tuua, Ma küll ei tsiteeri, vaba meenutus: me oleme kes me oleme. Et sa võid olla ükskõik kes tahad? Jaa. Võta vanni äravoolutorul kork eest ning ütle veele, et ta võib minna, kuhu tahab. Vaata, mis juhtub.
See mõte on hea, aga samas on selle raamatu tegelased natuke liiga kitsas alas opereerivad. Minu arust inimesed ei ole nii lihtsalt defineeritavad, nii ühesed. Et jaa, nad on küll need, kes nad on - aga siiski rohkem kui neli omadust.
Päris inimesed on põnevamad kui need raamatutegelased.
Aga loo lõpp on muidugi optimistlik. Lahtine, aga optimistlik, sest see on just sedasorti raamat.
Sehkendaja
Orkaani südames on vaikus
Juuli raamaturiiul
Sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar