Üsna tüüpiline Reedi jutt - üle keskmise ulmelugu, aga mingi briljantne kiiks jääb justkui puudu, mis paneks takkajärgi loetu üle mõtlema.
Lugu siis tulevikumaailmast, kus üheskoos elavad miljardid inimesed ja neid abistavad tehisintelligentsid. Elu on enamasti võrgumaailmas, kus korraga on sündinud viirus, mis paistab olevat vägevaim kui eales varem - potentsiaalselt, sest see pole seni midagi muud teinud kui vaid tekitanud head tuju ja magusat ootusärevust neile, kes temaga juhuslikult on kokku puutunud. Viirus on naisekujuline, sellise iluga, mis kohe silma ei torka, kuid teistkordsel vaatamisel ei taha ununeda.
Maailma targad inimesed ja tehisintelligentsid panid siis pead kokku, et kust selline ikkagi pärineb ja kuidas seda viirust hävitada (kuigi… ta on ju tore). Selle likvideerimistöö teevad viimaks ülesandeks loo jutustajale. Ta avatar saadetakse selle viirusnaisega kohtuma (nad on muidugi varem kohtunud, millest siis mehel unustamatu mälestus jne). Avatar leiab viiruse maalilisel võrguvälul istumas ning nad on igati sulnid teineteisega, peale mehe kavalat trikki avaldabki viirus oma jumaliku päritolu. Ja sureb.
Ega lugu sellega lõppe, Reed on ikkagi Reed, tema ei paku lihtsaid lahendusi - poeetilisi, seda küll. Aga jah, samas ei saa öelda, et oleks nüüd peale lugemist korraks vaimustusest oimetu. Kuid see on muidugi vaid minu arvamus (mistõttu kuna Reedi tekste leiab laialdaselt kõiksugu aasta parimate antoloogiatest, tundub nende lugemine mõneti… tööna).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar