04 jaanuar, 2017

Tiit Tarlap - Rajake tähetolmus (2016)

Tegemist on arvatavasti ühe lihtsakoelisema või meelelahutuslikema romaaniga, mida Tarlap on kirjutanud. Pole mingeid veidraid teooriaid või alternatiivsusi, milles tegelased tegutseks; on vaid puhas kosmoseooper (kui ma saan nüüd õieti aru, mis see kosmoseooper õieti on). Kuigi puuduvad need nö kiiksulised küljed, on tekst selgelt tarlaplik.

Ehk siis peategelased, kes ei kannata välja ühiskonna ebaõiglust. Tegelased on sõjaväelased, kes ohvriterohke kosmosesõja järel avastavad, et sõda peeti ressursside pärast, mille abil siis rikkamad ühiskonnaliikmed oma varandust veel ja veel suurendavad - ning hukkunutest ja ellujäänutest on neil täiesti ükskõik; koguni ei hoolita sellest, mis saab invaliididest ja veteranidest. Mis on Tarlapi lahendus? Õigluse jaluleseadmine tuleb võtta enda kätte - tuleb rünnata neid megakapitaliste ja röövida neilt need sõjas võidetud ressursid, mis tumeda taustaga ärimeeste kaudu realiseerida ning saadud tulust toetada koduplaneedi errusaadetud vigastatud sõjaväelasi ning hukkunud kahuriliha vaeseid lähedasi. Peategelase eestvedamisel pannaksegi kosmosepiraadilaeva nimeks “Robin Hood”.

Muidugi, selle ristiretke käigus kohtavad loo kangelased mitmeid raskusi, aga põhimõtteliselt pole olukordi, millest nad suurema või väiksema õnne kaasabil ei pääseks. Ses suhtes üks positiivsema meelestatusega Tarlapi romaane… kui vaid tegelased poleks sellised remarquelikud sõjaveteranid.

Teksti lihtsameelsus on paiguti selline, et vahel tekib päris camplik tunne. Head on karuselt head ja halvad näruselt halvad. Ütleme nii, et autor pole karakteriloomega just süvitsiminevat vaeva näinud; et enamus naistegelasi on niisamuti sõjaväelise taustaga, siis on needki üheplaaniliselt karused. Mõneti hakkas see meenutama lausa sotsrealistlikku vaimsust.

Siiski pole tegemist kosmoseooperiga kosmoseooperi pärast, autor valutab südant, et paljud võimuinimesed on niivõrd tülgastavad ning kasutavad ühiskonda vaid enda hüvanguks; romaani viimasel lehel paljastab Tarlap ühiskondliku korra, mis oleks sobilik: “kõrgtehnoloogiline ürgühiskond” (lk 336). Kuidas selline kord püsida võiks, mina hästi ette ei kujuta. Igal juhul on raamat täidetud erinevate sotsiaalkriitiliste tiraadidega kapitalistlike vereimejate teemal. Nemad ei suuda hinnata kamraadlikkust! Kaasajale omaselt esitab Tarlap oma nägemuse ka islamiusulistest kui teistsuguste väärtushinnangutega inimestest, kuid õnneks ei lähe autor täielikult klišeedesse - oluline on ikkagi kamraadlikkus.

Kui romaani jooksul tekkis tunne, et raamatule võiks järgesid tulla (kuna niivõrd põhjalik sissejuhatus), siis teose lõppedes paistab Tarlap nullivat selle võimaluse (kuigi seda maailma saaks küll veel mitme nurga alt kasutada). Romaan on ehk mõneti Lew R. Bergi vaimus kirjutatud, küll muidugi tugeva sotsiaalkriitilise varjundiga. Huvitav oleks teada, milliseid raamatuid autor ise loeb, kust ta võtab kirjutamiseks inspiratsiooni.

““Jah, ma saan aru,” ütles Sharon. “Või õigupoolest ei saa ma mitte millestki aru. Aga niipalju küll, et au on sulle tähtsam kui armastus.”

“Juhul kui partnerile on raha tähtsam kui armastus,” kurtis Martinsen.

“No kõik ei ole niisugused,” vastas Sharon. “Näe, mina olen siin ja tulen koos sinu ja kõigi teistega kas või surma.”

“Vaat seda pean küll meeles, niikaua kuni ajud veel kolbas asuvad,” arvas Martinsen ja suudles tüdrukut põsele.

“Ja mina pean meeles, et sa seda praegu ütlesid,”sõnas Sharon. “Seda oli kohe väga vaja. Kas sa, juhmakas, ei taipa, et meeldid mulle juba ammust aega?”

“No mis sa kostad. Sina ju mulle ka, ainult et mina olin kihlatud.”

“Nüüd vist enam ei ole,” ütles Sharon.” (lk 44)


“Sõber maigutas ainult suud. Juba plaanist kuulmine ise oli rabav, aga kutse talle endale nagu pikselöök pähe.

“Kas see ei tähenda riigireetmist?” küsis ta lõpuks.

“Koduplaneedi reetmisega pole sel asjal mingit pistmist,” arvas Martinsen. “Kuidas saab aga reeta selle planeedi praktiliselt okupeerinud korruptiivset klikki, kes on meid endid omakasupüüdlike valedega ise juba ammu reetnud? Tapale saatnud ja ellujäänud saatuse hooleks jätnud. kui MEIE verega võidetud NENDE eesmärk lõpuks käes?”” (lk 53-54)


““Sa julged mind ja ennast ühele pulgale panna?!” jahmus Morsey. “Meie tegutsesime Ornaxi hüvanguks. See oli poliitiliselt möödapääsmatu.”

“Millise Ornaxi hüvanguks?” küsis Martinsen vastu. “Kelle Ornaxi? Kas surmasaanute, sandistatute ja virelejate Ornaxi? Mahakantute Ornaxi? Mulle tundub, et nende hüvanguks küll midagi ei juhtunud - vastupidiselt sinutaolistele, kes isegi Rahupäeva kutsuvad Võidupäevaks, kuna teile see tapatalgu ju soovitud tagajärje tõigi. Ja ainult teie jaoks.”” (lk 287)

Tarlapi loomekreedo võiks ehk kokku võtta sellise lõiguga:

“Need polnud kindlasti poeesia tippsaavutus, kuid siinses seltskonnas läksid nad just sinna auku, kuhu vaja. Kuna just nende - ja laulja enda - jaoks olid nad loodud. See tuli südamest ja niisugust asja ei suuda kõigile praeguse esineja tehnilistele puudujääkidele vaatamata imiteerida ükski väljakoolitatud professionaal. Sest nemad vaid imiteerivad teiste tekitatud tundeid, mida kästakse. Teevad seda muidugi hästi ja lihvitult, kuid pahatihti ilma hingeta. Siin aga astus esile tegija hing ise.” (lk 297)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar