Olen nüüd minagi “Tainaroni” lugenud, imetlenud loodud maailma fantaasiarikkust ja lüürilisust ning suurt midagi sellest mõistnud. Tegemist kirjadega putukate maalt, kuhu minajutustaja on sattunud ning kus ta oma muljeid armsamale kirjadeks vormistab - kirjavahetus on küll ühepoolne, need kas ei jõua kohale või armsam ei saa või ei hooli vastamisest. Tainaron on koht, kus putukad elavad kui inimesed (arhitektuur ja taristu), ent siiski putukalikult. Minajutustaja on siis selle koha inimeste ja kommetega tutvumas, aga mispärast tal see ülesandeks on, selle on ta unustanud.
Eks niisuguse reisiraamatu tõttu tahaks paralleele tõmmata Calvino “Nähtamatud linnadega”, aga seda ma enamvähem ei mäleta. Kahtlemata on eripärane ja tunnustusväärt, kuidas autor kujutab Võõrast, Teist - tekst ei põhine ohhoo-efektil, see on orgaanilise vaatepunktiga, mis eeldab, et lugejapoolset süvenemist. Ning mõtlemist teemal, et mida see romaan ütleb meie, inimeste kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar