Viitol jutustab ühe Krimmi eestlase eluloo. Ada on nüüd vanem naine ja talle tuuakse teade, et Eestist tulevad kaks uurijat siinsete eestlaste asunduste kohta küsima. Ada asub siis meenutama enda ja sugulaste elu - milline küla oli siin enne kolmekümnendate repressioone (kohalikud tatarlased pidid rääkima nende hobustega eesti keeles, et need tööd teeks), millised repressioonid ja küüditamised seda kanti laastavad, kuidas siin sõja ajal sakslased sees olid, kuidas peale sõda osa eestlasi Eestisse rändas. Adagi läks, aga tuli mõne aja pärast tagasi, kuna ema käskis. Viimaks jäävadki siia vaid mutikesed alles, kelle lapsed ja lapselapsed eesti keelt suurt ei mõika.
Et siis selline väliseestlaste lugu, nende kadumine Nõukogude Liidu ajal - muidugi, raske on kujutleda, millistes tingimustes oleks üldse eestlus pikemalt edasi kestnud, paratamatult toimub sulandumine kohalikega. Aga jah, kõik need laiali pillutatud eestlased Krimmis, Kaukaasias, Uuralites ja Siberis, kuidagiviisi oldi ühenduses; peamine, et peale lahkumist keegi neile eestikeelset hingepalvet loeks. Ei saa öelda, et Ada elu oleks just traagiline (nojah, isa küüditamine) - kui just eestlaseks olemist ei pea olemuse selgrooks. Kuid see oleks elamiseks veidi väär viis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar