Lõhmuse tekste on raske kujutleda vormistatud steriilseks jutukogumikuks. Või et… oleks romaan, kas autor suudaks pikalt lugejat pinge all hoida? Need on lihtsalt kritseldused, mis on… minu jaoks hetke värskeim eesti kirjandus, iga kogetud tekst on uidang hämarilma - kus pole niivõrd tume, kuivõrd… Teine, argihalluse abjektid (?). Autoril pole eesmärki luua belletristlikult korrastatud jutte, pigem on see üpris vaba kirjutamine. Aga nii tundub mulle lugejana, võibolla istub Lõhmus päevi ja öid ekraanivalgel ning nokitseb ja korrastab tekste, ebaõnnestunud tekste varuks jättes jne.
Seekordne lugu on põige golden showeri maailma (millegipärast arvasin, et siin tuleb juttu peenise hammustamise juhtumist, millele Lõhmus viitas oma viimases teoses, andes seal koguni viite Vikerkaare numbrile (2016/3)… kus aga ühtki tema teksti polnud). Nojaa, mõtled golden shower ja meenub Bataille, aga Lõhmus lahendab selle probleemi lõhmuslikult ehk triksteri moel - ma ei olegi varem mõelnud, et Lõhmuse minategelased käituvad kui triksterid (kui ma selle olemust ikka mingil moel mõistan).
Ühesõnaga, see, kes tahab end uriiniga üle lasta, peab ka seda tegevust väärt olema. Kuigi minategelane on igati seiklusaldis ja muidu heasüdamlik neiu, kes valmis noormehi aitama, leiab ta, et uriinisoovija Markoga esineb teatud huvide konflikt - ei saa vaid töll mokakil oodata probleemide lahendust. Tekkinud olukorra lahendab siis autor oma… triksterlikul moel.
Lõhmuse tekst on ühtaegu raju, lõbus kui infantiilne. Peategelane kulgeb ja teeb mitmesuguseid asju, olles ühtaegu egoist kui altruist. Ühtaegu dominatrix kui lapsemeelne (ent mitte õrn, lapsepõlvetraumad pole järelnutmiseks). Võibolla annaks autori tekste analüüsida mõnest feministlikust vaatenurgast, aga mina seda ei oska. Eks küsimus taandub sellele, kas Lõhmusel soov lugejaid šokeerida või kirjutab lihtsalt selliseid tekste nagu soovib. Hoian pöialt viimasele variandile.
“Kui õpetaja ja ka teised õpilased sellest koolis probleemi hakkasid tõstma, siis rääkisin ise emale ära, et nii on juhtunud, et pissin vahel põrandale ja istun pissi sees ja vahel ei taha üldse sealt püsti tõusta. Ema ei osanud midagi öelda, paitas lihtsalt mu pead, rääkisin seda kõike ka väga kurval ilmel. Olingi muidugi kurb, sest olin ikka ju see klassi haisukott, aga minu mäletamist mööda oli neid teisigi. Käisin ka psühholoogi juures, kus sai süntesaatorit mängida.” (lk 19)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar