Veiko Belials - Surnud mehe käsi (Täheaeg 16, 2017)

Belials näitab end minu jaoks uuest küljest ehk täesti asjaliku seiklusjutu kirjutajana, kes niisama molutamist ei kannata. Seekordne Veenus peidab endas ohtlikku saladust… ning seletab ühtlasi ära, miks Maa ja Veenuse ökoloogia lörris on.

Veenuse organiseeritud kuritegevuse üks liidreid palkab Wessoni nimelise jäljeküti (algul on loos assotsiatsioone Stalkeriga, mis viib teatavasti mõtted Strugatskitele; hiljem see kaob) otsima teed legendilaadse kohani, mida kutsutakse Veenuse Suureks Saladuseks. Töö pole just meelepärane, eriti kui pantvangi on võetud Wessoni ja ta partneri lähedased. Wesson pole lihtsalt jäljekütt ega rajaleidja, tal on niisugune sõnulseletamatu ellujäämisvõime, mistõttu ta ongi oma erialal selline… nagu on.

Igatahes, retk läbi Veenuse ohtlike soode (järjekordne näide inimkonna ökoloogilistest saavutustest) ei kulge just plaanipäraselt, ning Wesson peab nüüd oma kurjategijast tellija vastu astuma… aga siin ootavad teda uued üllatused.

Kui seni olen pidanud Belialsi võrdlemisi vanamoeliseks autoriks, kellele actioni kirjutamine pole esmatähtis (eks ta on kirjutanud ka pastišše, mis pole niivõrd “oma”), siis selles loos on küllaga möllu. Nagu selle antoloogia puhul paistab reegliks olevat, pole autoritel eesmärgiks kirjutada hard SFi, nii ka see Belialsi lugu rõhub eelkõige meelelahutuslikule küljele, näpuotsaga andes mõtteainet ka ökoloogia ja inimsuse teemadel.

“Meie, nemad - mis seal vahet. Meie olemegi nemad. Versioon 2.0. Piibli veeuputus, Soodoma ja Komorra hävitamine, utoopilised maad Atlantis ja Lemuuria - kõik see pole muud kui geneetiline mälu, liigi alateadvusse salvestunud mälestused Veenuse hukust. Mõned, nähs, et Veenus sureb, evakueerusid Maale ja alustasid uuesti. Nad põgenesid, nagu meie põgenesime hukkuvalt Maalt. Irooniline, kas pole, et meie põgenesime omakorda Veenusele. Ja me teeme ikka veel samu vigu.” (lk 123)