Ennemuistsel ajal oleks seda teksti iseloomustatud kui postmodernistlikku. Peategelane, kes jutustab psühholoogi soovil lugusid, kus tema tahtmisel segunevad fantaasia ja tänapäev. Keskaegne eluolu ja nüüdisaegsed elutehnikad. Advokaat, kes elab hütis ja tahab olla sepp; küünlategija tütar, kes käib külanaiste tugigrupis; nõiad ja lohed ja rüütlid veel pealekauba. Muidugi, see on metakirjandus - psühholoogi vastuvõtul fantaseerib mees, kelle lagunev abielu vajab vist teraapiat. Või muidugi, millist lugu võiks pidada seda kõige biograafilisemaks? Äkki on selleks avalugu, mis on kõige tavalisem? Pole abielu, pole last, pole advokatuuri?
Ühesõnaga, mehe väljamõeldud juttudes avaneb päris fantaasiaküllane ilm, autor lõhub mõnuga klišeesid (kangelased! lohed! armastus!), aga kui need fantasyklišeed otsa saavad, avaneb… olemise kõrb. Advokaat-sepp ja ta naine saavad viimaks lapse - kuigi mingi kauge nõid pani neile suvaliselt needuse peale. Kuid laps pole… tavaline, ning pere püüab mõista, miks nad on sellises olukorras ja kuidas sellega edasi minna. Seda püüab psühholoogi vastuvõtul olev jutustaja mitme kandi pealt avada, aga see pole lihtne.
Üheltpoolt igati mänguline tekst, teiselt poolt ronib see põue ja hakkab hinge kraapima. Kui tekstil on mitu mõju… siis see ikka üldiselt on hea kirjaduse tunnuseks. Väikseks miinuseks ehk loo finaal, mis on liialt ettearvatav.
“Things were fine, mostly, although sometimes when they went down to the village for a harvest festival, other families would look at them, and they hated the way they were looked at. Sympathy, mixed with something else. Something like, I admire you, but don’t touch me or I might catch your plague of misfortune. Sympathy, as in, I symphatize, my heart goes outward to you - outward to you, as in, You over there, stay over there, don’t come any closer. I will admire you from the distance.” (lk 593)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar