Lugu nõiast, keda kasutati ära ning see muutis ta kurvaks. Elas kord tüdruk, kes pidi tegema kõiksugu raskeid töid. Ükskord saadeti ta Orion Waste nimelisel tühermaal elavale nõiale kaupa viima ning nõid pakkus korraga, et tüdruk võiks tema asemel kohalikuks nõiaks hakata. Neiu nõustus (parem kui senine orjamine), ning nõid andis talle vajalikud esemed ja oma senise hüti, ja vanamoor lahkus lavalt. Neiu õppis hoolsalt nõiaraamatu tarkusi ning aitas kohalikke - või peletas eemale öösiti ukse taga kobistavaid inimesi, kes soovisid kurja korda saata.
Siis tuli aga üks kena noor rüütel, kes soovis lohe tapmiseks oma relvadele võlujõudu (miks, ka sellel on põhjus). Nõid oli nõus, kui saab vastutasuks mehelt musi; peale musi sooritamist aitaski tuunida kena rüütli varustust. Et rüütel oli vähe skeptiline oma võimaluste suhtes lohe tappa ning seejuures ka ellu jääda, nõustus nõid saata teda lohetapmisele - tingimusel, et saab rüütlilt regulaarselt musisid. Neid neid teekonna jooksul ka sai (nõid pole veel cooneylik ihatarbija). Loheni jõudes lõi rüütlil süda saapasäärde, sest oli veendunud, et siin ootab teda maise teekonna ots. Ta keeras magama, samal öösel läks nõid ja tappis selle kardetust väiksema lohekese. Rüütel polnud pärast just õnnelik, aga mis siis ikka, sammuke eesmärgi poole astutud. Järgmise, suurema lohega kordus sama lugu. Kolmanda lohe puhul tõttas rüütel viimaks kapates surmasuhu, aga nõid päästis ta viimasel hetkel hukust. Et kolmas lohe oli keerdunud lossi ümber, ilmus sealt lohetapu järel välja kaunis neidis, kelle vastu hakkas rüütel tundma suurt poolehoidu, mis omakorda peagi põhjustas mehes nurinat, et sellist nõiaeite pidi ikka veel musitama. Noor nõiake muutus kurvaks, eriti kui sai aru, kes see päästetud kaunitar tegelikult on… ja kui too rüütliga plaanitses nõia kaela kirvega katkestada, siis…
Aga sellega lugu ei lõppenud. Jällegi üks segikeeratud muinaslugu (Novik! El-Mohtar! - tõepoolest, see lugu võinuks vabalt ilmuda “The Starlit Wood” antoloogias, näiteks Gregory jutu asemel) ja no mulle kohe meeldib selline kiivas maailm. Nagu ikka, võitjaid sellises loos õieti pole, ebaõiglust on küllaga ning peategelase motiivid ei pruugi just kristalselt kõige eetilisemad olla. Mis moodustab - nagu öeldud - kokku ühe ütlemata meeldiva lugemiselamuse; igal juhul erinev tekst kui lood inglist või herilastest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar