05 juuni, 2017

Bronka Nowicka - Anda kivile süüa (2017)

Tekst on oma teravuses ja masenduses päris lööv, aga kuivõrd raamat keskendub sellele, kuidas laps näeb maailma, siis paratamatult minus suuremat kaasaelamist ei tekita. Aga kindlasti on inimesi, kellele need tekstid on igati mõjuvad, löövad ja rusuvad. No katarsis noh. Loodeavasti tõlkija väga ei pahanda, et kolm lugu siin ära toon (mitte ülejäänud raamatus isa eriliselt esile kerkiks, pigem ikka ema ja vanaema ja vaarema oma erinevas… hulluses).



Käärid

Mänguasjad peavad lapse tähelepanu elult kõrvale juhtima. Ta tuleb suunata lastenurga miniatuurse maailma poole. Seal ei tohi olla suuremat vägivalda, armastust ja hirmu kui vildist siil või klaasist silm. Keegi ei karista miniatuurset pattu, seda seda ei märka keegi.
Nukul on seljast võetud kleit, kombinee, aluspüksid. Pastakas on torgatud plastmassist pärakusse, läheb lõpuni sisse, kukub sinna, klõbiseb nuku sees. Silm vajutatud sügavale; kumm imeb sõrme, mis surub ja uuristab. Taob pead vastu seina, löögirütmis pilgutab silma, vaatab - nuku silm ei lähe siniseks.
“Ma panen su juuksed põlema.”
Laps vihkab nukke. Nukud on naised ja nende naiste lapsed, nukud on tobedad. Meesnukke ei ole.
“Ma lõikan su kuldsed juuksed maha.”
Lõikab kohe pea lähedalt. Nüride kääridega annab nüsida. Käärid rassivad ja pöial higistab.
“Mängi, mängi,” kõnnivad pimedad täiskasvanud ümber kuriteo. Nad teevad koduseid askeldusi ja kiidavad timukat vaikuse eest, et tegeleb iseendaga. Autasuks annavad saiakannika. Laps sööb seda, istudes kaksiratsi tapamaja peal.
Nüüd aed: vana käteräti sisse mähitult tassib nukkude kehased, läheb augu poole, mille on varem valmis kaevanud. Pleekinud käterätik lohiseb tema järel kui pruutkleidi slepp. Laps laulatab end liiga vara eluga.
(lk 32)



Uks

Ema läks välja ja jättis mind isaga, aga isa tardus. Ta oli nagu ussike, kui see kätte võtta või kui seda näpuga tagant suskida. Selle vahega, et ussike tegi seda hirmust, aga isa siis, kui enam ei kartnud. Kui ema oli kodus, siis tundis isa sundust ringi sebida. Kui ta jäi ainult minuga, siis ta enam ei pidanud.
Uks läks kinni: isa tuli tuppa ja istus. Kõigepealt koukis ta nabast välja tolmuse puru. Silmitses seda ja pistis siis taskusse nagu asja, mida võib veel vaja minna. Seejärel saatis ta käe näo juurde, mille ülesandeks oli kontrollida, kas habet tuleb ajada täna või alles homme. Käsi tuli tagasi põlve peale ja seejärel isa enam ei liigutanud.
Ma seisin ukselävel ja vaatasin. Esimest korda nägin kedagi, kes tegi nii vähe, et üksnes oli. Läksin oma mängude juurde, aga kui lävele tagasi tulin, siis nägin, kuidas istub keha, mis kuulus isale. Ma astusin lähemale, aga ta vaatas minust läbi, ma ei varjanud tema eest isegi seina mitte. Ma olin kindel: kui mul oleks piisavalt jõudu, et millegagi lahti kangutada tema suu, siis näeksin selles allapoole sõitva lifti torusse. Ma ei öelnud midagi, üksnes koputasin isale vastu otsaesist, nii nagu koputatakse uksele. Ja kunagi keegi tema seest ei küsinud “kes seal on?” - läksin toast välja.
(lk 40)



Saapad

On päevi, kui isa lakkab toimimast ja kogu jutt temast on hoopis asjadest.
Rõivad ei tõuse põrandalt, üksnes saapad ronivad nürilt paljaste jalgade otsa ja pigistavad kontsast. Kamm otsustab, et ka tema peab tegema oma tööd mingi sümmeetria nimel, sest kuna paljal inimesel on saapad jalas, siis peab ka ülaots olema korras. Kamm teab, kuidas sundida kätt, et see laseks peo peale sülitada ja tõmbaks sellega üle juuste. See teeb kammi töö palju kergemaks. Hiljem tuleb purk, kuhu kustakse. Isa keerab selle kinni ja lükkab eemale saapaga, mis nüüd on sügavamale jalga läinud. Purk tuleb täna veel mitu korda, kamm vaid korra, ja saapad higistavad nii või teisiti.
Nüüd hakkavad käima ringi kettad pruuni lindigaa. Magnetofon läheb käima, ja mitte seepärast, et isale meeldib kantri. Hoopis asjad vaatavad, kas pisukese hea tahtega ei saaks seda stseeni komöödiaks keerata. Saapad on lõpuks korralikult  jalga läinud ja hakkavad põrandal rütmi taguma. Kamm sunnib kätt, et see patsutaks temaga vastu tugitooli kulunud käetuge. Järjest kiiremini.

(lk 47)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar