19 juuni, 2017

H. G. Wells - Venemaa pimeduses (2017)

Wells viibis 1920. aasta sügisel Petrogradis ja Moskvas ning propaganda eesmärkidel lasti tal tutvuda tollase elukorraga - eks tehti talle ka potjomkinit (koolikülastus, kus õpilaste lemmiktõlkeautoriks on Wells), aga ta sai ka ehtsamat linnaelu näha ning kõiksugu keskastme juhtidega juttu ajada (hiljem küll on Leniniga kohtumine soolas).

Tollane Venemaa oli veel küllaltki lahtiste arenguteedega riiklik moodustis - ühelt poolt valitses punaterror ja nälg, teiselt poolt oli alustatatud mitmete eksperimentidega; näiteks laste internaatkoolides ja tööliste sanatooriumides kasvatamine. Möllasid Lenin ja Trotski ja nõukogud, Stalinist pole sõnagi. Wells mõistab ühelt poolt hukka bolševike utoopia, samas leiab, et see ongi ainus jõud, mis suudab tol hetkel Venemaad ohjeldada - kuna bolševikud on lihtsalt kõige paremini organiseerunud ja neil on nägemus (tsaarivõim oli oma aja totaalselt ammendanud ja uuemad liikumised jäid hambutuks). Ühiskonna puhastus pole veel nii totaalselt käima rappunud, Petrogradi ja Moskva linlased saavad käia kirikus pappe kummardamas ja kõiksugu mittebolševikud võisid oma vaateid… omaks pidada.

“Kiriku vastasmaja fassaadil ripub plakat Moskva ühe esimese revolutsioonilise linnavalitsuse ajal kuulsaks saanud lausega “Usk on oopium rahvale”. Loosungi mõju kahandab suurel määral asjaolu, et vene rahvas ei oska lugeda.” (lk 51)

Wells paistab uskuvat, et just kapitalismi ja kommunismi ühendamine, õigemini teineteise positiivne mõjutamine võiks olla maailmale igati positiivne, mis hoiaks ära Esimese maailmasõja järgse maailma edasise kaosesse vajumise. Autor pakub, et kui Nõukogude Venemaa saab endale kapitalistliku partneri, on sel võimalus jalgele tõusta - tema uskus selleks saavat Ameerika Ühendriike, aga sai hoopis 1920-1930. aastate Saksamaa oma muutuvate ambitsioonidega.

Igati emotsionaalne raamatuke Wellsi reportaažlikust või esseelikust nägemusest elust nõukogude võimu algaastatest Petrogradis ja Moskvas. Elu oli jube, aga mingi kord oli taastumas, bolševikud näitasid end organiseerunud jõuna - vastupidi nendele liikumistele, millega tol ajal toimusid erinevad kodusõjad (Denikin, Koltšak, Wrangel jms).

“Ma mäletasin Kremlit 1914. aastast väga avatud paigana, niisama avatuna nagu Windsori loss: sealt käis pidevalt läbi palverändureid ja turiste. Nüüd on Kreml suletud ja sinna on väga raske pääseda. Juba välisväravas oli palju sekeldamist passide ja läbipääsulubadega. Enne Lenini juurde jõudmist pidime läbima viis-kuus tuba ja igaühes kontrollisid valvurid ja ametnikud meie dokumente. Võib-olla on seda vaja Lenini kaitsmiseks, kuid see takistab Venemaa vahetut suhtlemist temaga, ja mis efektiivse juhtimise seisukohast veel tähtsam - takistab omakorda temal Venemaaga vahetult suhelda. Kui kõik, mis jõuab temani, peab enne filtrist läbi käima, siis käivad ka tema enda sõnad läbi filtri ning selle käigus võib informatsioon olulisel määral muutuda.” (lk 52)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar