Nagu eelmise loo puhul, nii võib praegugi kahtlustada enda kriitikameele lahjenemist, aga see tekst on ka päris loetav. Yael on laulik, kes on palgatud sõjamehi lõbustama-innustama, enne kui nad lahingusse lähevad. Noh, enne hommikul ootavat lahingut õnnestub tal muremõtteid natuke tahaplaanile lükata… aga siis tabab nende laagrit üllatusrünnak - rusikasuuruste ämblike hord komberdab salaja kohale ning hammustavad lihtsõdureid, kes pole jõudnud lahinguvarustust selgagi panna ning seetõttu surevad ämblikuhammustuse läbi mürgitusse. Nimelt on vastaspoolel sellised tüübid, kes kasutavad sõjaloomadena hiiglaslikke ämblikke - kuid head pole niisamuti paljad, nende rüütlid ratsutavad ja lendavad greifidega!
Et see varahommikune üllatusrünnak hõrendas poole võrra heade jalameeste ridu, sunnitakse laulja niisamuti piigimehena lahingusse marssima - tema, kes pidi vaid meestele laulma. Ja lahing, see on üks karm värk, kus laulja peab tapma nii mõndagi.
Eks loo pluss ongi see lahingukirjeldus, kus üksikisiku tahe lahustub olematuks, ainult rapsi mõõgaga ja püüa ellu jääda. Kuid kangelased sünnivadki vahel kõige ootamatustest olukordadest - ilukirjanduse puhul võid päris kindel olla, et pooltel juhtudel kasvab loo peategelasest midagi eriti ülevat, kas või korrakski. Nii ka siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar