09 juuni, 2017

Kazuo Ishiguro - Maetud hiiglane (2017)

Raamat, mille kaanetutvustus on petlikult uimane, aga ometi avaneb päris huvitav müüdimaailm: kuningas Arthur, britid ja saksid, lohed ja kollid, kristlased ja paganad. Seda romaani võiks nimetada fantasy dekonstrueerimiseks - on mälu kaotanud kangelased (mitte just uus võte, aga veidramalt lahendatud), on quest (taas vähe valesti teostatud), on koletud elajad, on rüütlid ja mungad. Heroilisus… on jäänuk minevikust (nt sir Gawain, kes aastakümneid lohe otsides ringi eksleb (natuke meenutab don Quiote’t, aga siiski mitte)), minevik on aga varjatud, kuna Britannia sellel osal läsub lohe hingus (need vähesed, kes seda teavad), mis lahustab mälestused. Nagu romaanis selgub, polnud minevikus juhtunu just brittide ja sakside sõprust võimendav, ning ehk see lohe kõikeunustav hingus kutsuti esile millegi varjamiseks. Aga mille? Eks mingil moel on ärritav, kui vanemad või lapsed unustavad teineteise olemasolu - samas, mis meelest, see läinud. Raamatu viiel peategelasel on eri motiivid lohe leidmiseks ja tapmiseks… aga kas laiemas plaanis on see tegelikult õigustatud? Või kitsamas plaanis, kas vanade haavade ülespiitsutamine on inimestevahelistes suhetes kõige positiivsem viis?

Žanrite dekonstrueerimined on igati vajalikud - need pole küll kunagi uue massitarbe moeröögatuse alguseks, kuidas samas kompavad kenasti läbi žanrite klišeesid ning seeläbi aitab žanri (antud juhul fantasy) värskendada lugejaid ja kirjutajaid. Arusaadav, et Ishiguro romaan ei saa kunagi pooltki nii populaarseks kui Tolkieni või Martini epopöad - kuid lugejana oled nüüd žanri võimalustest teadlikumm ja võimalik, et ka nõudlikema ootustega.

sõber raamat

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar