Brent Weeks „Blood Mirror“, Orbit 2016

 Tegemist on triloogia neljanda ja viimase osaga ning oodata tuleb veel ka viiendat osa seeriat lõpetama. Esimesed kolme osa sai loetud mõni aasta tagasi, enam väga detailselt ei mäletagi. Tegemist on üsna harjumuspärase fantaasialooga – üks külapoiss kistakse ootamatult uskumatutesse sündmustesse ja läbi terve loo ta siis avastab nii oma võimeid kui ka päritolu ja muutub üheks keskseks tegelaseks maailmaareenil. Vaatepunktitegelasi on muidugi palju ja üldiselt on vaatepunktitegelased siis pigem sellised, kellele lugeja võiks pöialt hoida, kuigi piir hea ja halva vahel ei ole alati üldse mitte nii selge ei suuremal ega väiksemal skaalal.

Tegevus toimub väljamõeldud maailmas, Chromerias, kus eksisteerib valgusmaagia. On inimesed, kes suudavad endasse koondada teatavat värvi valgust nn luksinite kujul, mida saab siis erineval viisil endast välja saata, tahkeks muuta ja neist asju meisterdada või muudmoodi kasutada. Enamik oskab kasutada vaid ühte värvi, aga küllalt on ka kahe või enama värvi kasutajaid, isegi selliseid, kes suudavad korraga kõiki värve kasutada. Samuti on valgusmaagiat elu jooksul võimalik kasutada piiratud koguses, sest ühel hetkel tuleb ette piir ehk kasutamise vältel silmadesse tekkinud värviline halo puruneb ja kasutaja muutub tavalisest inimesest vähehaaval veel erilisemate võimetega, aga ka teistsuguse mõtlemisega valguskolliks. Seetõttu on kõik, kelle halod purunevad määratud surmale. Samuti tuleb kõiki värve maailmas kasutada sarnases koguses, muidu läheb tasakaal paigast ning loodus asub seda taastama nn luksinitormidega, mis ei ole teps mitte lõbus. Chromerias on selleks tähtis valitsev ametipost nagu Prism ehk siis prisma, kellel on eriline võime kasutada piiramatult kõiki värve ja kes kindlatel hetkedel kasutab liiast olevad luksinid ära, et valitseks jälle tasakaal. Ühtlasi peab ta vaeseke regulaarselt ka vastava rituaali raames nuga rindu lööma kõigile sadadele murdunud haloga maagiakasutajatele.

Neljandas osas on muidugi asjad jõudnud kõvasti edasi areneda – terve maailm on sõjas, Chromeria vastu on üles tõusnud keegi, kes nimetab end alguses Colour Prince’iks ja hiljem Valgeks kuningaks. Tema kaaskonnas on purunenud haloga valguskollid hinnatud tööriistad, maagiaga seotud muundumises minnakse veel kaugemalegi, aga lisaks näivad kasutusel olevat ka nn musta maagia vahendid. Chromeria Prism, Gavin Guile on aga pärast vangilangemist ja sandistamist teadmata kadunud (lugeja hoitakse muidugi kursis sellega, kuidas tal enda kaevatud augus – sõna otseses mõttes, läheb), tema abikaasa Karris on saanud Valgeks, kes on jälle üks oluline tähtis riikijuhtiv nina, aga loomulikult tuleb tal ka rinda pista ja koostööd teha Chromeria grand old vanamehe Andross Guile’iga, kelle pilk, käsi ja intriigid näivad ulatuvat pea igale poole. Ent taustal tegutseb ka müstiline salamõrtsukate ordu, mille eesmärk paistab samuti olevat mingit liiki suure muutuse esilekutsumine, väidetavalt maagiaga lõpparve tegemine inimkonna hüvanguks.

Külapoisist peakangelane Kip alustas seda viieosalist triloogiat ennasthaletseva paksukesena, kes alguses koperdas kangelaslikkuse otsa pooljuhuslikult, nagu ikka, kuid kelle oskused ja anded raamatu vältel järjest teadlikumaks muutuvad. Neljandas osas on temast saanud arvestatav juht ja kindral, kellele vanad kompleksid end küll meelde tuletavad, ent millest ta järjest paremini õpib üle olema. Loomulikult on tal ka nii üks kui teine rohkem või vähem üleloomulikku liiki eelis. Näiteks on ta superkromaat – ehk näeb igat värvi valgust.

Veel üks peategelastest, on endisest orjast tütarlaps, kellest saab pärast treeningu läbimist lõpuks Blackguard – Eliit-ihukaitsja. Ent ühtlasi saab temast ka spioon salaordu ridades, kuhu sissesulandumiseks tuleb omandada salamõrtsuka kunsti võideldes identiteedikriisiga. Abiks tuleb võime haruldast liiki valgust rakendada, millega saab edukalt salaja inimesi surmata ning nähtamatuks tegevaid mantleid kasutada.

Raamat on kirjutatud eelkõige (meessoost, aga ka naissoost USA) teismelisi silmas pidades – sellest johtuvalt siis peategelaste vanus, midagi keskkoolilõpetajate kanti. Samuti leiab ka siin seal selliseid vaimukaid teismelistedialooge, sest igasuguse võitlemise ja kangelastegude vahel tuleb meie seltskonnal ka tüüpilisi kahemõttelisi nalju stiilis „Mighty Thruster“ ehk siis peenisenaljad ja vastastikku aasimist harrastada. Need kohad lugesin diagonaalis, sest ei kuulu sihtgruppi. Üldiselt võttes tundusid vaimukused siiski üsna sundimatud. Ning autor on ette võtnud ka pisut käsitleda suhte-/seksiprobleeme informatiivsemast aspektist. Nii põhimõtteliselt olen kahe käega poolt, kui selline kergemat sorti seiklus-/fantaasiakirjandus lisaks emotsioonide pakkumisele omab potentsiaali ka mingi tegelikkuses kehtiva infojälje mahajätmiseks.

Ühesõnaga sihuke hoogne teismeliste kangelaste seiklus maagiat täis seiklus väljamõeldud maailmas, kus kõik polegi nii mustvalge nagu alguses paista võib ning kogu maailma saatus (näib) loomulikult ka kaalul olevat.