Dagmar Lamp: Kirjad tütrele

Tahaks kirjutada midagi, mis oleks potentsiaalsele Dagmar Lambi raamatu lugejale abiks. Mitte et otseselt abi oleks vaja, suuremas osas on kergelt loetav tekst ja väiksemas osas ei ole ka tekst raske, lihtsalt nüri kordumine seal segas. Aga no ... inimene võiks ju siiski natu teada, mis teda ootab!

Näiteks tasuks mainida, et raamat on blogi põhjal kokku pandud. See ei ole hirmus ja nõme, kuidas üks väljendusvahend (netikultuuriline) on teise (kirjandus) üle tõstetud, aga mõnes kohas riivab siiski silma. Mul oli raamatu keskel periood, mil mõtlesin: "Naine, me saime juba aru, et sa oma tütart armastad, et sa alates tema sünnist oled umbes iga paari kuu tagant mõelnud, et enne armastasid, aga nüüd armastad veel enam ja rohkem ei saagi, ja meil ei ole lugedes postituste vahepeal kuid aega, me loeme 5 minuti pärast sama juttu! Jah, su arust on su laps asjataja, jah, mhmh, ja lisaks on sul sees mingi usk, et olemas on ÕIGED vanem olemise viisid (mitte et need oleksid iga lapse individuaalsust järgides erinevad), KAUA VÕIB sama juttu ajada?" ja ootasin, et noh, minajutustaja võiks juba oma mehest lahku minna, tuleks mingit vaheldust lukku.

Peab tõdema, et vaheldust tuli, kuigi mehest lahkuminekut ei kirjeldatud ühe sõnaga ka mitte. Palju lehekülgi hiljem mainiti, et minajutustajannal on lahutus selja taga. Aga nüri kordumine kesk raamatut kestis tegelikult näiteks 36 lehekülge (ehk mitte väga kaua) ja edasi läks jälle huvitavaks.
Jaa, oli enne huvitav samuti.

Mõnes mõttes on raamatus tajutav usk, et tuleb teha Õigeid Asju, mis on tegelikult teada ja kõigile samad, ainult natuke keerukad järgida, siis tulevad välja õnnelik laps ja õnnelik vanem. Aga vähemalt ühes kohas on ka miskit sel teemal, et laps naerab ja on õnnelik, järelikult olen midagi õigesti teinud - ja selline mõtteviis on ka mulle kallis ja meeldib. Sest kas vanem just sellele lapsele sobivat asja teeb oma kasvatus- ja kasvamisüritustes, ongi näha lapse reaktsioonist ju! Kui too on õnnelik, väga mööda ei ole pandud.
Õiged Asjad ja õnnelikkus on mõlemal mõtteviisil sees, aga järjestus on vastupidine. Mul on ka tunne, et kui oled õnnelik, oled ilmselt midagi õigesti teinud. Aga vastupidine (et teed mingeid asju ja need teevad õnnelikuks. Kui ei tee õnnelikuks, oled järelikult Asju liiga vähe ja halvasti teinud!) ei kehti. Sest keegi kurat ei tea, mis asjad need õnnelikukstegevad just sinu (ja su lapse või laste) puhul on.

Aga kui Dagmar Lamp parasjagu pole "ma pean tegema nii!"-augus omadega, on tas üpris hea vaist oma lapse õnnelikuks tegemise osas. Lisaks kirjutab päris hästi.
Nii et võib raamatut täiesti lugeda, pole hullu midagi, et blogi põhjal!