Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni" (Tuum, 2011)

Juhtus lõpuks nii, et selle raamatu jupikaupa lugemiseks kulus pea terve eelmise aasta suvi ja tibake sügist otsa. Soovitaks alustuseks kindlasti kõigile neile, kes plaanivad väljakutsena ette võtta mõne (maailma/moodsa/eesti) kirjandusklassika vms tõsise/raskestiloetava/peaks-aga-ei-ole veel lugenud raamatu, sest ilmselgelt ei ole teps mitte tegemist millegagi, mille taha end sujuvalt paariks unetuks ööks ära unustada. Aga kui kord läbi närida ja sisse süüvida, siis on jällegi tegemist üsnagi tasuva kogemusega – seega soovitaks teise asjana kaaluda selline lugemisalane väljakutse ette võtta, et oleks põhjust „Ahasveeruse uni“ ajukurdude vahele uitama lasta.

Raamatu nn olevikutegevus toimub üle mitme aasta, meile on lahtikirjutatud ühe keskealise naise otsing tõe järele oma metsavennast isa surma asjaolude ja isapoolsete sugulaste osas. Tõde koorub vähehaaval, vastutahtmist, valusalt ja ei anna siiski end täie selgusega valguse kätte. Ent põhjalikumaid ülevaateid või analüüse tasub muidugi netiavarustest otsida, on doktoritöid ja kirjandusteaduslikke artikleidki.

Raamat on kirjutatud mina-vormis, aga see mina-vormis raamatu mina on mitmestunud mina minaks, selleks, kes jutustab ja tema-minaks, kes on justkui kõrvaltvaadatud mina, see teine osa minast, kes avaldab arvamusi, tegutseb, vahel räägib asju, mida nähtud sellele jutustavale mina-minale alles hiljem jne. Ja siis saavad võimalikuks sellised lõigud:

„Tahtsin ütelda: sure ära, ja - hammustasin keelde.

Väljas oli hall lumeta päev ja ma valmistusin kuulama, kuidas ta oli käinud Eesti teises otsas oma koduvalla kalmistul suguseltsi haudu otsimas." (lk39)

Nii, et kavatsen igal juhul autorit lisaks kõigele muule ka muheduses süüdistada. Mustas huumoris ja iroonias. Ärgem laskem end petta pealtnäha raskepärasest stiilist. Kes teab, ehk alusetult, ikkagi kurbade silmade ja mustade kaantega tõsikirjandus, aga kui nii, siis on see lihtsalt liiga elutruu, mis muud.

Mitmestunud mina muidugi ei tee lugemist tingimata just lihtsamaks. Ja kokkuvõtvalt pealtnäha nii lihtne süžee vonkleb läbi sisekaemuste, mälestuste, unenägude, igapäevaelukillukeste, filosoofiliste tõdemuste virrvarri. Nagu tõepoolest vaataks toimuvat peategelase sisemuse tõrrepõhjast (nii võib ju sellele mina-minaga teatav kamraadsuski tekkida).

Lisaks leiab raamatust praegugi päevakajaliselt täpseid olustikukirjeldusi – näiteks kogu suhtlus arstidega on puhas kuld – ning tegelastel näib kõigil olevat paras annus iseloomu. Ei maksa ka unustada sõnu ja keelt. Uits, hõllanduma, hirmukahm, repetanud ja see, et eesti keel on vahetult mõnevõrra keerukamate taotlustega eneseväljenduse teenistuses. Lisaks jääb kogu lugemiselamuse taamale terendama visuaal tollest salapärasest tuisutoast Tartus, vene kiriku läheduses, mida ilmsi ei leia, kuid kus laed olnud kõrged ja aknad nii suured, et väljas tormav tuisk näis otse tuppa sisse sadavat. Millegipärast on mul tunne, et selle põhjal annaks ka mõne väga hea filmi teha.

Loo moraal on muuhulgas ehk ka midagi nii lihtsat kui andestamine.