"Kõrges rohus jookseb poiss. Ta jookseb ühest kohast eemale. Ja edaspidi seostatakse teda alati selle kohaga."
Esimene kolmandik oli kuidagi distantseeritud, järsujooneline ja kõledavõitu. Ma teadsin, et P on autori isa, aga ma elanud talle veel isiklikult kaasa. Naersin ainult endamisi (mitte, et loos midagi naljakat oleks olnud), et loen Rootsi kirjanikult ühe Ugandalase elulugu ning viibin raamatu sündmustikuga hoopis Kreekas ja Tansaanias. Siiski, raamatus on äärmiselt meisterlikult läbi põimitud erinevates ajaliinides toimuvad lood, esimeses pooles on selgrooks P lugu, mis algab lennuakadeemiaga ning liigub sealt läbi Rooma, Sambiasse, Tansaaniasse ja veel edasi; paralleelselt aga ka karmi ülekuulamisega tagasi Aafrika pinnal. Vahele on põimitud lapsepõlv Ugandas vägivaldse venna majas, kuhu ema ta väikse põnnina pärast isa surma saatis. Erinevad ajalised liinid täiendavad üksteist osavalt. Ühel hetkel ütleb lapsepõlve minevikus vend, et nende vanem veli John on surnud. Ent mõned lehed edasi saab P lennuakadeemias Johnilt kirja. Uudistest on P juba kuulnud, et Ugandas toimus riigipööre. „Rinnus voolav tunne. John kaebas kirjas, et muudkui sajab. Aga Ugandas oli kuivaperiood.“ Mulle meenus selle peale Viivi Luige „Ajaloo ilu“, kus telefonis tuli kasutada koodväljendeid. Sama siin selle vihmaga „templi järgi oli kiri saadetud vaid kaks päeva pärast riigipööret. Kiri vihmast.“
Sarnasel moel põimuvad erinevate aegade sündmused edaspidigi, ühel hetkel lisandub ka minajutustaja, autori enda liin – sedagi korraga erinevates aegades. Ning alguses pisut jäiga, hakitud ja kaugena mõjunud lugu hakkab lugeja üle järjest enam võimust võtma. Vangilaagrist põgenemine paneb tõeliselt hinge kinni hoidma. Lehtedelt õhkub ehedat hirmu, tunnet, et kaalul on tõepoolest kõik, ning samas tegutsemist sellest hoolimata, riskimist ja panustamist, sest mitte millegi tegemine oleks veel halvem. Ning P on tegelane, kellele kaasa elada on iseenesest kerge – ühest küljest naiivne unistaja, teisest küljest visa, sihikindel ja ellujääja.
Tekstist on aimata, et autor on luuletaja. Kuigi P, tema isa, lugu on jutustatud mõnevõrra distantsilt, keskendudes põhiliselt selle sisemise tumepunkti, trauma lahtikirjutamisele, mis justkui must triip puusüüs näib ulatuvat ema poolt hülgamisest läbi vägivaldse lapsepõlve, eluunistuse kustumise ja piinamise, vangilaagri ning lõputu pagulaselu kuni isa viimase hingetõmbeni. Kuid lugeja võib ise aimata, et rääkimata on jäänud kõik see triviaalsena näiv helgem pool, et olemas olid ka valged triibud, mitte, et see halba kuidagi vähendaks, aga terviklikkuse huvides ei tohiks lugeja seda unustada. Kasvõi autori olemasolugi tõestab, et peab olema olnud ka midagi head, ka armastust. Ja lõpus on mõni lihtne lause, mis ilmeksimatult näitab, et P-l oli inimesena teistele paljutki anda, et kannatuse lugu ei ole ainus lugu.
Samuti on siin raamatus otse loomulikult paras ports Aafrikat. Seda muutlikku kaost, mida oleme harjunud uudistest kuulma, kuid kunagi ei ole ma suutnud isegi teadlikule pingutusele hoolimata meeles pidada kõiki neid riigipäid ja rahutusi ja kõike muud. Nüüd vähemalt tean, kes on Uganda president ja kuidas ta selleks sai. Nimi Museveni imbub loosse taaskord väga leidlikult – kuigi see leidlikkus on tõsielu teene, siis on autor väga meisterlik jutustaja. Kõigi nende erinevate liinide, neis leiduvate vihjete ja märksõnade – mis aitavad tervikut liita, korraldamine ja paigutamine, lennundustarkuste ja poeetiliste kirjelduste vahelepõimimine on kokku pandud justkui sümfoonia, igal ajaliin ja lugu on eri instrument ning kokkukõla on üks terviklik ja mõjus heliteos. Ainult võrdlused ei mõjunud minu jaoks alati veenvalt, ma ei suuda nt ette kujutada, et tõmbluku kinnitõmbamise heli võiks piisavalt sarnaneda kanga käristamisele. Ent see võib vabalt olla ka minu probleem.
Veelkord sain tunnistust Aafrika mitmekeelsest virr-varrist, eri suguharude segadikust – ei ole ju Aafrika riigid rahvusriigid nagu Euroopas, vaid kolonistide suva järgi kaardile tõmmatud jooned. Mind lummas suulise traditsiooni ülimuslikkuse ilming vangilaagri osas. Kuidas vangid jutustasid üksteisele oma kodulinnu – sõna otseses mõttes. Kirjeldades tänavaid, seda kus miski paikneb ja kust kuhu kuidas minna. Lummas taaskord pikkade jalgsimatkade iseenesestmõistetavus mööda lõputut kuiva tolmust teed päikese all, ilma teeviitade ja selgelt märgitud piirideta. „Muld kätel on punane. Punane muld. Ta ajab end viimase meeleheitliku pingutusega püsti. Kisumu lähedal on muld punane.“
Kui raamatu lõpuks käest sain panna läksin Kampalasse (Uganda pealinn suure Victoria järve kaldal) uitama. Tahtsin minna ka Kisumusse viivale teele, punast mulda oma silmaga kaema, aga Nigeeria ei ole Google’i autosid ilmselt oma pinnale lubanud. Võisin imetleda vaid siinseal tehtud 360 kraadiseid ülesvõtteid, millest üks, Hiina saatkonna ees. Kahju, et mul ei antud võimalust vaadata, kas jõuaksin (kirjalikult ümberjutustatud) suulise pärimuse põhjal Itaalia saatkonnani. Muidugi, aastakümneid hiljem ei ole garantiid, et see samas kohas on.
"Kõik isaga seonduv on nii vormitu, kõik libiseb haarates eest ära, kõik on varjud, jutustused, mis muutuvad. Kõik on ajalugu."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar