Mis on selle romaani õpetusiva, ei oskagi täpselt sõnastada. Võiks öelda “inimlikkus”, aga kuivõrd tegevustikuga on seotud inimeste hulgas üles kasvanud šimpans ning tema… õigused iseolemisele, siis “inimlikkus” pole just õige märksõna - sest šimpans pole ikkagi inimlaadne toode, vaid Fowleri nägemuses ikkagi iseseisev elusolend (sel puhul võiks rääkida “loomulikkusest”?). Loom, kes on inimesele väga sarnane (kelle märkimisväärne erinevus on füüsiline võimetus rääkida), kuid siiski eraldi loomaliik (kuivõrd ka homo sapiens sapiens on üks loomaliikidest ning et inimahvidel ja inimestel on ühised eellased).
Kõigest sellest armastusest, mille osaliseks saab šimpans Fern oma kasuperelt, hoolimata on siiski selge, et Ferni loomulik keskkond pole inimeste hulgas; romaani peategelase Rosemaryga üleskasvamine on Fernile ikkagi trauma ning paratamatult lõppevad sellised eksperimendid kas inimahvi surma või kasuperest eemaldamisega - kuivõrd inimahvid on teistsugused sotsiaalsed olendid, keda pole võimalik küllaldaselt inimlikustada.
Eks Fowleri hingele on okkaks ka loomkatsed, mida ühel või teisel viisil serveeritakse inimsoo hüvangu tarbeks. Kas kõiksugu parfürmeeria jms katsed on inimkonnale nii vajalikud, on ikka sügavalt kaheldav. Ning nagu tegelased arutlevad, ütlevad mitmed meditsiini tarbeks tehtavad loomkatsed rohkem katse enda sooritajate kohta, kui et juhivad vajalike tulemusteni.
Raamatu enda sündmustikku ei hakka pikemalt kirjeldama (psühholoogidest vanemate pere, kus eksperimendi korras kasvatati noorimat tütart koos temavanuse šimpansiga ning mis sellega kaasnes). Tekst sisaldab ühtaegu traagikat ja koomikat ning paneb empaatiavõime proovile; sumpamine lapsepõlvetraumades pole kindlasti meeltülendav, kuid peategelane ei anna alla - ning eks lõpuks võib katarsistki kogeda. Kahtlemata on kasuks, et tegu pole ohuromaaniga (peategelase venda, kes muutub äärmuslikuks loomakaitsjaks, ei mõisteta hukka või kiideta takka - tema on eelkõige õnnetu inimene, kelle lapsepõlv on lõhutud), siin on tähtsam… üldisem tasand, mis võiks puudutada ka neid lugejaid, keda peategelase perekonnaga seonduv võib mingil moel ärritada (sest on vägagi võimalik, et Rosemary pole peast kõige külmem). Inimlikkus? Loomulikkus?
“Ta uskus meie loomalikku olemusse ja oleks pigem omistanud mulle loomalikke kui Fernile inimlikke omadusi. Ja ma kardan, et mitte ainult mulle, vaid ka teile, meile kõigile. Ta ei uskunud, et loomad suudaksid mõelda, vähemalt mitte nii, nagu tema mõtlemist määratles, aga ta ei olnud ka inimeste mõtlemisvõimest erilises vaimustuses. Ta nägi inimese aju kui meie kõrvade vahele pargitud klouniautot. Tasub vaid uksed avada ja klounid hüppavad sealt rüsinal välja.” (lk 107)
“Ta rääkis mulle, et meelelahutustööstuses kasutatakse ainult väga noori šimpanse, sest täiskasvanud isendid on liiga tugevad, et neid kontrolli all hoida. Pisikesed ahvid, kes pidanuks alles oma emade seljas sõitma, suleti üksikvangistusse ja neid peksti pesapallikurikatega nii, et nad hiljem filmivõtetel vaid kurika nägemise peale sõna kuulasid. Nii võivadki filmitegijad lõputiitrites julgelt väita, et filmimise käigus ei ole kahjustatud ühtegi looma, sest kogu kahju oli ära tehtud juba ammu enne seda, kui võtted algasid.” (lk 264)
“Minu vend ja õde on elanud ebatavalist elu, aga mind ei ole olnud nende kõrval ja ma ei oska teile selle kohta midagi kirjutada. Ma olen kirja pannud selle osa, mida ma ise rääkida oskan, osa, mis kuulub mulle, ehkki kõik, mida ma öelnud olen, käib ikkagi ainult nende kohta. Kolm last, üks lugu.Põhjus, miks just mina seda teile jutustan, on lihtne: ma olen meist kolmest ainus, keda ei ole hetkel puuri pistetud.” (lk 348)
kultuuritarbija 60+
loetu kaja
triinu raamatud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar