Esmatutvus Ellisoniga on kohe magus ja meelepärane lühipala, rõõmsalt ülbe visioon tulevikuühiskonnast, mis on taandarenenud industriaalühiskonna sohu - ehk kõik peab olema reglementeeritud, kõik peab kulgema plaanitult. Süsteem töötab ja kui miski ei sobi, siis see tuleb süsteemist eemaldada.
Eemaldamist plaanitakse loo ühe peategelasega, keda hüütakse Arlekiiniks (sest tema õige nimi on saladus, kuna tulevikutehnika võimaldab kaugjuhtimisega südant seisata jne). Arlekiin on segu Batmanist, Brechtist ja Orwellist, või noh, õigemini Ellisoni stiil meenutab mulle nende kolme segu. Niisiis, Arlekiin kui Batman uitab lennumasinaga linna kohal ja üritab süsteemi niimoodi segada, et kodanikud ärkaksid sellest korrast. Aga see tähendab tõrkeid ja muutusi plaanimajanduses, ning doominoefektina võib kumuleerida mõne tehase töövahetuse seitsmeminutiline seisak vaat et valitsemise kõrgeima tasemeni. Ja seepärast peab süsteemi julgeolek (keda juhib varjatud näoga mees, hüüdnimega “Tiktakmees”) Arlekiinile jahti - aga kuivõrd Arlekiin käitub ebakonventsionaalselt (ta ei käitu vastavalt ajakavale!), siis on tema püüdmine mõneti keeruline. Kuid eks süsteem leiab mooduse, kuidas niisugust liiva masinavärgist uhtuda. Või… kas ikka leiab?
Ellisoni lõbusalt pöörane fantaasia on muidugi ohudraamana loetav - vint on mitmekordselt üle keeratud, aga küsimus ikka selles, kas maailmakord saab lubada teisitimõtlemist või alternatiivseid lahendusi. Kas kõik peab olema mõõdetav ja ennustatav või… erinevused rikastavad. Igal juhul, hea lööv lugu; ehk küll vanamoeline, aga see-eest energiline!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar