Jutukogumik lõpeb ehk parima looga… mis on õige tume minevikumeenutus Bethodi, Logeni ja Põhja asjus - ehk kuidas Bethodi esivõitleja Logen purustas võimaluse Põhjas rahu saavutamiseks. Sest tal oli niisugune tuju. Enne Esimese Seaduse triloogia lugemist paneks see tekst nii mõnegi asja… teistmoodi vaatama ja ehk hoopis Bethodi võitlusele pöialt hoidma (teadagi, lootusetu värk - jumalad on sellele vastu; õigemini Bayaz otsustab kaarte teistmoodi mängida).
Mingis mõttes on see tekst paralleel kogumiku avalooga, kus on esitletud täies hiilguses Gloktat enne ta ränka vangipõlve - mõlemas loos on luubi all triloogia kaks peategelast nende hiilguse tipul (no hea küll, sõltuvalt vaatenurgast). Ainult et kui Glokta oli üks osa ühiskonnast, milles ühe isiku langemine suures plaanis suurt midagi ei muuda, siis Põhjas oli tsiviliseeritud ühiskonnal hoopis õhem kiht ehk ühiskond võib olla kergesti mõjutatav ühe osalise poolt - nagu see Verise Üheksa veretöö tõttu ka nii läks. Ning sinna kaduski võimalus Põhja tsiviliseerimiseks - seeasemel, et põllunduse ja metsandusega raha teenida, jätkus klannidevaheline arveteõiendamine (tõsi küll, Bethodil õnnestus need kuidagi oma võimu alla suruda).
Võib muidugi mõelda, et Abercrombie on püüdnud liialt hoolsalt rikkuda triloogias avaneva Logeni vähegi positiivsemat kuvandit ja sellele vastukaaluks esile tõsta Bethodi riigimehelikkust (ning millist ohtu Bethod nägi Verise Üheksa tegemistel - samas olles selle tapamasina taganttõukajaks), aga noh, kuivõrd tekst on ilmunud alles nüüd, siis see romaanide retseptsiooni suurt ei muuda. Igal juhul, hea värske litakas Abercrombie Esimese Seaduse maailma austajatatele.
“‘One might hope the leaders of the North will act more like grown men’ said Ursi, her dress swishing against the floor as she walked up behind him, her hands slipping gently around his ribs.
Bethod snorted as he held her arms against his heart. ‘I fear that would be a rash hope. They like great warriors in the North, and great warriors rarely make great leaders. Men without fear are men without imagination. Men who use their heads for smashing through things rather than thinking. They celebrate spiteful, wrathful men here, and pick the most childish of the crowd for leaders.’” (lk 346-347)
“For a moment, he wanted to ask, What happened to you?
But Bethod knew what happened. He’d been there, hadn’t he? He’d pointed the way, just like Ninefingers said. He’d been a willing companion on the road. He’d swept up the rewards and smiled while he did it. He’d made a monster, and he had to make things right. Had to try, at least. For everyone’s sake. For Logen’s. For his own.” (lk 357)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar