Kui hiljuti tõmbasin paralleeli Triin Soometsa ja Indrek Koffi lühiproosa vahele, siis tegelikult võiks ka Koffi ja Vilmsi ühte patta panna - ehk siis sõnamängude läbi kujutlusmaailmade loomine (kuigi autorid lähenevad sellele erinevalt). Autorile on ehk südamelähedasemad päevapoliitika ja kõneaktide miksimine (mitmelgi puhul võiks rääkida introverdi või depressiooniku elutunnetusest); mõnelgi juhul võiks Vilmsi osa loomet lahterdada pornopealkirjanduseks.
Raamat niisugusel kujul on muidugi luksustoode (milles saab ehk tänada koostajat ja kirjastajat?), see võiks olla pilgeni täis autori loodud sähvatusi - tõsi küll, mõnelgi puhul oleks vaja reaaluseid viiteid, et mõista, millest on säutsusähvatus õieti lähtunud. Kiusatus oleks nii nappi raamatut tervikuna tsiteerida… aga see oleks inetu.
“Headusega pahuksis.” (lk 18)
“Käime patuseid mööda.” (lk 19)
“Helgeltnägija.” (lk 24)
“Huulevaikne öö.” (lk 36)
“Olen lootuskaitse all.” (lk 42)
“Kõik neuroosid ma kingiksin sulle.” (lk 66)
“Tehted südamemurdudega.” (lk 67)
“Mind vaevab kesköökriis.” (lk 73)
“Mul on üheööliblikad kõhus.” (lk 74)
“Võrratused ühe tundmatuga.” (lk 80)
“Mul on sulle üks kireloomuline pakkumine.” (lk 89)
“Neli tantristi ja koer.” (lk 92)
“Himur ja tema meeskond.” (lk 94)
“Sa oled süüdi kehaigatsuste tekitamises.” (lk 100)
“Mul on kafkahäda.” (lk 120)
“Sul peas kruvid lobisevad.” (lk 121)
“Tähtis on Hiina ja kvaliteedi suhe.” (lk 141)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar