23 september, 2017

Manfred Kalmsten - Raske vihm (Täheaeg 17, 2017)

Jutuvõistluse esikümnest on Meresi ja Kalmsteni lood sellised, mis lisasid midagi uut minu eesti ulme kogemusele. Kumbki tekstidest on kaugel perfektsusest ja üheselt nauditavusest (sest nagu näha, rõõmustas mind enim Tänavi splätter), aga tegemist on tekstidega, mille lugemine andis minu jaoks uut mälumist. Aga eks iga lugeja on erinev jne.

Kalmsteni kirjutatu meenutas mulle millegipärast China Mieville’i kummastavaid fantaasiailmu (või ehk Jeff VanderMeeri tekste?). Siin on pimedus, siin on seened, siin on golemid ja mis iganes veiderolendeid. Ja need seened, need pole lihtsalt seened: seente vastu võitlemiseks püüakse luua uut elavat biorelva, milleks tuleb inimestelt… No see on veider. Eks selliste maailmade puhul on kohustuslik noiri õhustik, millega Kalmsten niiväga just ei üllatanud, aga eks selle puhul ongi enam kui keeruline midagi täiesti uut väljendada.

Teksti puhul võiks rääkida auhinnaulmest (nagu näha, osaleski konkursil) ehk siis lugemine pole just lihtsaim pühapäevalõbu. Nii võttis sellesse teksti sissesaamine mul aega, alles kui asi läks eriti seeneks, hakkasid tundlad võbelema. Mis teha, perverssused üllatavad.

2 kommentaari:

  1. Tänud ja kena teada, et seenendus meeldis. :)

    Mis puutub ülaltoodud paralleelidesse, siis pean tunnistama, et China Mieville'ilt olen lugenud ainult "Linn ja Linn" algust ja VanderMeer on must hoopis suure kaarega mööda läinud. Ehk peaksin lugema...
    Aga, mida ma öelda tahan on see, et kui selle teksti puhul üldse mõni mõjutaja oli, siis ehk Gaimani "Neverwhere"... Ehkki sedagi siis väga kaudselt. Lihtsalt peale selle lugemist tuli tahtmine ka midagi "tiba sõgedat" kirjutada ja edasi läksid asjad juba täiesti oma rada. ;)

    VastaKustuta
  2. Ee, pöial püsti?
    (Käin korra ropsimas. Seened.)

    VastaKustuta