21 september, 2017

Yukio Mishima „Pärast Banketti“. Eesti raamat 1969 (182 lk), tlk Agu Sisask.

Olen jõudumööda lugenud eesti keelde tõlgitud jaapani kirjandust enam-vähem tõlkimise järjekorras, käesolev siis nimekirjas kaheksas. Ja kui aus olla, siis mõnes mõttes oleksin nagu ühe väga pika fantaasialoo kaheksanda köite juures, sest kuigi erinevad nii stiilid kui vaatenurgad, siis taustaks rullub mosaiigikillukeste kaupa lahti ühe päris riigi aja- ja ühiskonnalugu kirjanike silme (ja elude) läbi ... Seekord siis umbes 1950ndad Jaapanis, Tokios.

Peategelane Kazu on end vaesusest ja rentslist ülestöötanud 50-aastane naisterahvas, kes jõudnud jõuka restorani/peomaja omaniku ja perenaise staatusesse on eluga vägagi rahul, arvamata, et ta veel enamat võiks tahta. Ta teeb tööd, mida oskab ja armastab, omab täielikku vabadust oma asjade korraldamisel ning tema imetleda ja jalutada on restorani imekaunis ja hoolitsetud aed. Ent siis juhtub, et üks määrdunud ja kulunud kraega vanas ülikonnas vana saadikukõbi äratab temas naiselikud tunded („Kas tal siis tõesti pole kedagi, kes tema eest hoolitseks?“) Tegelikult näeb see mees muidugi siiski ka igati aristokraatlik ja väärikas välja, et ma ei levitaks siin eksiarvamusi, et särgikaelus määravaks sai.

Kuramaaž on selline parajalt jaapanlik – Noguchi tegeleb enamasti vaikimise ja tähtsust täis olemisega ja Kazu peab siis aga jutukas ja ahvatlev olema. Seda, kui kaunis ja veetlev Kazu hoolimata oma aastatest on, mainitakse ja kirjeldatakse mitmelgi korral ent ülemäärased intiimsused pole ei kombeks ega sobiks ka kirja panna, ma arvan. Näidatakse ka abielu varjupoolt ja seda, et naine olla polegi alati nii tore – ikka võib oodata, et saad mehe käest riielda, kui tollele ikka miski väga ei meeldi, võib peksagi saada ja koduaresti võidakse panna. Kazu ei lase end sellest kõigest küll vähimalgi määral heidutada, nii need ilmaasjad juba käivad. Ja kui Noguchi valimistel kandidaadina üles seatakse, siis on kumbki abikaasa kirega oma asja juures. Kazu paneb mängu kogu oma raha, energia, ande ja organiseerimisoskuse, et mehe kampaaniat läbi viia (sealjuures muidugi riskides riieldasaamise ja muuga, sest ega’s Noguchi seda kõike ometi piisavalt väärikaks peaks) ja Noguchi pühendub esinemistreeningutele ja kogu hingejõust oma veendumustesse uskumisele.

Kogu see valimiste kampaaniatrall on jällegi ülimalt ... kodune. Sest, noh, näib, et juba viiekümnendate lõpus oli Jaapan (Ameerikalikule) demokraatiale küll täie rauaga pihta saanud ja need universaalsed põhimehhanismid on tänini igalpool ikka samad. Kazut tabab lõpuks ka valgustus selles osas, millist rolli ja tähtsust omab RAHA. Arvata võib, et Mishima tagamõte selle kirjeldamise juures oli ehk tülgastus kogu selle autu käitumise osas, ent praeguseks oleme kõik juba sellega harjunud ja nagu näha siis ega tollalgi õnnestunud „pööblit“ enam vanade väärtuste juurde tagasi meelitada – ma kahtlustan, et kui lihtrahvale hääleõigus anda siis ei kipu nad kuidagi aristokraatliku korralduse suunas tagasi hääletama ;)

Üheks oluliseks taustmotiiviks Kazu abiellumise juures on väljavaade saada pärast surma kenasti koht perekond Noguchi hauaplatsile, sest muidu poleks temal kui üksikul perekonnata naisterahval lootustki heasse kohta maetud saada ning keegi ei käiks tema hauda samblast pesemas ning ohvriande toomas. Nt konfutsianistlikust mõtteviisist lähtudes on see vägagi oluline punkt! Ning ka Kazul ei ole see mingi ekstravagantne kiiks vaid täiesti valiidne mure.

Lõpuks jääb lugeja otsustada, et kumb on kaalukam kas karjäär ja rahuldustpakkuv maine elu või igati väärikas hauakoht, mille eest tulevased põlved hoolitseda saavad. Võimalik, et tänapäevase lugeja ja Mishima seisukohad lähevad lahku, aga võimalik, et ka mitte. Sest see lugu põhineb päristegelastel – autor kaevati tollase Jaapani eksvälisministri Hachiro Aruta poolt eraelu puutumatuse rikkumise eest edukalt kohtussegi ja puha. Väidetavalt olevat see avaldanud summutavat mõju satiirižanri arengule Jaapani kirjanduses...



Ja eelarvamustest – mul võis ju seoses autori hilisema dramaatilise enesetapuga eelarvamusi olla, aga raamatu lõpust võib lugeda, et „Praegu elab Yukio Mishima Tokios.“ Mul tekkis nüüd tunne, et olen eksinud ajarännu reeglite vastu ja inimest tagasiulatuvalt tema surma tõttu diskrimineerinud ... nii vist ei ole ilus?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar