29 oktoober, 2017

Dominica Phetteplace - The Oracle (Infinity Wars, 2017)

Lühilugu big data ja tehisintelligentsi sümbioosist - mis oleks, kui marketingi asemel kasutaks näiteks kaitseministeerium selliste programmi sel otstarbel, et teha… disainsõdu? Et nii aidata patriotismi tõusule ja ühtlasi saada tähelepanu eemale võimuesindajate probleemidest.


Loo peategelane on naine, kel õnnestub leida kood, mis suudab leida parimad vasted klientide ootustele - milline oleks nende lemmikhuulepulk või -viski jne. Tähtis pole sisu, vaid ootustele vastamine. Kaitseministeerium leiab, et niisuguse algoritmiga saab muuta ka sõdasid võita selliselt, mida ameeriklased igati heaks kiidaksid. Tuleb vaid programmil lasta valida riik ning viis, kuidas seda kõige edukamalt rünnata (ega enam inimesed eesliinil olegi, see on robotite töö).

“The Oracle somehow acquired a gender. All the men in the department seemed to agree it was a she.Rita resisted this. STARITA was software. It was code. It was information. A book didn’t have a gender, neither did a strand of DNA. It was an artificial intelligence, sure, but it wasn’t a person. Her colleagues and superiors didn’t know how it worked, it bordered on magical and so they assumed it was a woman because to them, women embodied magic and mysticism.  
Or: they didn’t know how it worked, they thought it was a person, and they hoped it was a woman, because women were the more benevolent sex. 
Or: they hoped it was a woman because that meant they could take away its power when the time came. This is what Rita thought as she felt her authority slipping on a project she once led.” (lk 158-159)


Muuhulgas saadetakse peategelanegi sõtta.

“Before she could go, she had had to get fitted for special fatigues and the right sunglasses. After that, she had to take a class on war photography. How you took pictures was a reflection of how you saw yourself. Pictures should be beautiful, they should reflect your patriotism.” (lk 160)


Aga et loo peategelane on idealist ning soovib maailmarahu, siis tekib teatud vastuolu ülemustega ja et need on veendunud, et programm on nende käpa all, saadetakse naine erru. Kuid naine siiski proovib tehisintelligentsile selgeks teha, et sõjad tuleks lõpetada. Läheb natuke aega mööda. Korraga korraldatakse väiksemaid tuumarünnakuid Ameerikas endas.

Lugu on üsna otsene satiir tänapäeva Ameerika poliitilisele ja sotsiaalsetele oludele (Trump, sotsiaalmeedia nartsissism). Paiknedes lähitulevikus, on praegused olud veelgi äärmuslikumaks keeratud; nii on Facebook ja Instagram sellised… inimsuhete asendajad. Ehk siis klassikaline satiir ühiskondlikel teemadel, niisuguseid tekste on igal ajajärgul, ning omas ajas ja kontekstis kindlasti vajalikud meeldetuletused aja vaimsest situatsioonist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar