02 oktoober, 2017

Kōbō Abe “Luitenaine”. Eesti raamat, Agu Sisaski tõlkes, 1968.

Esmaavaldatud on raamat  1962. aastal ja juba 1964. aastal on vändatud sellest ka samanimeline film (Suna no onna ehk Woman in the Dunes).

Minu jaoks on Abe selline kergelt muhe kirjanik, kuigi, ma saan aru, et Luitenaist on tegelikult ikka pigem painajalikus võtmes loetud (ka mustvalget filmi saadab pinev ja kurjakuulutav helitaust), mis sisu arvestades on kahtlemata muidugi kohane. Aga minu jaoks on tema tegelased piisavalt üldistatud, karikatuursed, et nende üdini inimnatuuriomast ja suurepäraselt edasiantud käitumist vaadates endamisi muheleda, et selline see inimene ju ongi.

Niki Junpei on elukutselt ametnik, kes vabal ajal harrastab entomoloogiat. Ühel saatuslikul nädalavahetusel otsustab ta siirduda otsima seninägemata variatsioone teatavat liiki kärbestest, keda usub kaardi pealt välja peidetud luidetelt leiduvat, sest ka liivast on ta endamisi palju mõelnud, seda uurinud ja tal on oma teooriad selle olemuse kohta ning usk, et just selles igimuutlikus keskkonnas võiks leiduda omapäraste kohastumustega liike.

Midagi omapärast ta neist luidetest kahtlemata leiabki, ent mitte uut putukaliiki vaid hoopis isevärki eluviisi – paistab, et liiv on hoopis kohalike külaelanike kohastumisvõime proovile pannud ja sellest on koorunud üks isevärki eksisteerimise viis labida ja kottide abil. Nobedaltloetavast ja psühholoogiliselt läbimõeldud, ent mitte elu eest inimhinge sisemisi peensusi lahkavas loos on mõnusalt kokku põimitud ohtralt küsimusi ja paralleele.

Luiteküla, kus suurest kodukohaarmastusest on jõutud esmapilgul absurdse elukorralduseni, kus pool külast elab majades, mille luide on ammugi alla neelanud, ent mis püsivad vaid nende elanike igaöise kaevetöö tulemusena, kus maja ümber ja peale kogunev liiv järjepidevalt kokku kogutakse ja ühistu poolt minema vinnatakse samas kui luide maja ümber aina kasvab ning maja aina sügavamasse auku jääb. Sellist iga hinna eest hukule määratud kodu külge klammerdumist võiks võrrelda iga hinna eest vana eluviisi ja traditsiooniliste väärtuste külge klammerdumisega ajal, mil sõjajärgne Jaapan juba täie hooga hoopis teistsuguse ühiskonnana edasi areneb. Noored ei taha arusaadavatel põhjustel külla jääda ja nõnda katsutakse puudujääki täita juhuslike võõrastega.

Külatagustel luidetel ekslemisega hiljapeale jäänud Niki Junpei juhatatakse abivalmis vanamehe poolt kohalikku kodusse öömajale. Omal vabal tahtel ronib ta köisredelist alla ühte augus asetsevasse majja ning sellega ongi ta iseenese teadmata küla poolt alla neelatud ja paika pandud. Niki võib karjuda hääle kähedaks väites, et erinevalt koerast ei saa teda, kui inimest niisama lihtsalt ketti panna. Et ta on ühiskonna liige (filmis loetleb Niki tegelane alguses luidetel uitamisest puhkepausi pidades ette aukartustäratavalt pika rodu erinevatest tõenditest ja tunnistustest, mida üks ontlik ühiskonnaliige oma eksistentsi erinevate tahkude tõestamiseks omama peab), et tal on töökoht ja identiteet, et see on kuritegu ja et teda tullakse kindlasti otsima. Küla aga vaikib. Sest nemad teavad paremini – bürokraatlik identiteet on vaid fiktsioon, see lendab laiali nagu liiv tuules kohe, kui taustsüsteem ära võtta. Ent füüsikaseadused ja bioloogia jäävad ning ega inimene siis koerastki nii palju enam ei erine, haukugu ta ise mis tahab  ...

Ka liiv ei hooli sellest, millised peened ja rafineeritud teooriad Nikil tema olemuse kohta on. Liiv lihtsalt ON ja inimesel oleks targem õppust võtta ja näib, et harimatud kohalikud on päris taiplikud õppurid.

Lõpuks võib tõdeda, et jah, kus iganes ja mis põhjustel me ka ei viibiks ja ei elaks, see, mis meid ümbritseb ja see mida me igapäevaselt teeme muudab ja kujundab inimest tema tahtest ja igasugustest inimese väljamõeldud reeglitest hoolimata. Raamatu alguses on lause „Mis lusti oleks põgenemisest, kui puuduks kartus, et sind karistatakse,“ mida ma ei suutnudki lõpuni lahti mõtestada. Ehk on see omamoodi kompliment külaelanike suurepärasele, loodusjõulikult ükskõiksele ja vääramatule „kasvatustööle“ – Niki põgenemiskatsetesse suhtutakse nagu leebe vanem suhtub mudilase katsetesse keelatud asju puutuda. Mitte keegi ei karista teda otseselt, ent kui tööd ei tee, ei tule vett. Kui sa põgened, siis püütakse sind lihtsalt pea sõbraliku iseenesestmõistetavusega kinni ja pannakse tagasi, kus on sinu koht.


Film järgib raamatut üsnagi täpselt, tegemist on vana ja mustvalge (1964) teosega, mis tänapäevasele vaatajale jätab tänu tolleaegsele kaadrite staatilisusele ja heliefektidele mulje pigem telelavastusest kui kinolinastusest, kuid ei ole sellegipoolest kaotanud vaadatavust või esteetilise nauditavuse aspekti. Vahekaadrid liivast on lummavad ning eriti just Luitenaise näitlejatöö muljetavaldavalt loomutruu. Filmiti seda päris liivaluidetel Kyuushuu saare läänerannikul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar