19 oktoober, 2017

Valentina Žuravljova - Astronaut (Me armastame Maad 2, 2017)

Veidral kombel on see tekst ilmunud hiljutises Vandermeeride koostatud teadusliku fantastika kõige kõige kõigemas antoloogias. Nüüd eestikeelsena selle läbi lugedes tekkis küsimus, et siis… miks, mida see õieti illustreerib? Näide kuuekümnendate progressiivsest nõukogulikust ulmest? Sotsrealismis teadusliku fantastika tingimustes? Eriliselt humanistlikku vaadet kosmoserändude teemale? Vandermeerid hoopis kirjutavad autoritutvustuses, et nende arvates on “Astronaut” lähedane uue laine ulmele. Ohoh. Ma ei tea… mulle ei ole see tõsiseltvõetavas. Vandermeeride antoloogias on muuhulgas Vadim Šefneri teadlaselugu, mis on eestindatud aastakümneid tagasi “Diogenese laternas” - peaks huvi pärast sellegi läbi lugema, et pääseda ingliskeelse tõlke veerimisest.

Minu meelest on “Astronaut” õige camplik. Unistus kosmose vallutamisest - see ei ole mingil juhul kerge, aga see on teostatav. Siis, kui sellega tegelevad õige hingelaadiga inimesed. Sest ainult nemad mõistavad vajalike eneseohverdamiste hinda - sa võid hukkuda, kuid inimkond pingutab edasi, see on ainuõige tee! (Vastukaaluks võiks olla Irvine’i jutt, kus kosmosevallutamist hoopis tõmmatakse kokku - milleks Marss, kui Maal nälgitakse?)

Ja jumala eest, kas kellelegi kirjastuses ei tundunud veider pealkirja asetus raamatu kaanel? "2 viimane laev"??

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar