Pealkirja järgi võiks oodata Juri Oleša samanimelise teksti dekonstrueerimist, aga et ma pole Oleša raamatut lugenud, siis saab minu silmis võrdlemisi võika tõlgenduse Harry Potteri seiklused Eestimaal ning selle lisaks üsna tavapärane kirikutegelaste võltsmoraali küsimus (Kivirähk pole niivõrd usuvastane, vaid nende variseride vastu, kes valikulise jumalasõna kuulutamise ja pealesurumisega omale meelepärast maailma tahavad teha).
Aga jah, lugu siis sellest kuidas isehakanud näitleja satub niisuguse tulusa otsa peale, kus tal õnnestub lasteaedades Harry Potterit mängides leiba teenida (hea teenistus: kuivõrd lasteaedade isikkoosseis iga mõne aasta tagant vahetub, saab sama kohta uuesti külastada). Et lapsed peavad teda päris Potteriks, pole just imelik, aga et üks pereisa tahab enda ja kahe poja (ehk kolme paksu) päästmist Potteri poolt… siis lähevad asjad kivirähklikult võikaks ja üle võlli ning lõpptulemuseks on müsteeriline saladus.
Tegemist on üsna sapise looga, ükski tegelane pole selline, kes võiks lugejas mingil moel sümpaatiat ärata (no lastest on kahju, kui nad õhinaga Potteri oakomme söövad). Kui jutt algab minategelase üsna süüdimatu ärikirjeldusega, siis lõpuks kisub tegevus väga jõhkraks ja nö keskaegseks, potis hakkavad pulbitsema õige paksud värvid. Väikestes doosides ja õige meeleoluga on Kivirähk ikka väga lööv; õrnalt võiks mõelda, et loo puhul on tegu etnohorroriga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar