05 november, 2017

Brian Aldiss - Superlelu kogu suveks (Kontramorfoos, 2004)

Lugu lähitulevikumaailmast, kus piir tõelise ja tehisliku vahel on muutunud õige hägusaks. Hiljuti olen lugenud päris mitut lugu (Bacigalupi jt), kus inimestel on lähem kokkupuude endi loodud olenditega, omal moel on see lugu… neist vast kõige südametum, kirjeldades õige halastamatult vanema ja järglase suhet. Tõsi, autorile on niisamuti oluline tuleviku sotsiaalne külg - ülerahvastatus ja varanduslik ebavõrdsus.


Aga jah, lugu perest, kus isa on tehnoloogiafirmas tähtis nina (plusspunktid avastuse eest, mis aitab inimestel figuuri hoida), naine eraldunud koduseks ning laps kadunud tehnoolendite külalislahkuse valla. Peresuhted paistavad algul õige O’Neilli laadis draama olevat (kõiksugu isiklikud probleemid, ei osata üksteisega lähedased olla), aga õige pea selgub, millest selline… draama.

Tekst käsitleb iseenesest tulevikku, aga samas on äratuntavad üleüldised inimläheduse küsimused ehk inimestevaheline kommunikeerimatus. Ühesõnaga, kõike seda, mis iseloomustab üht hästi arenenud ühiskonda. Sellisele jutule võiks otsa soovitada Laingi “Omadega puntras”, tuleb igati kena võõrandumise deja vu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar