07 november, 2017

Elizabeth Bear - The Heart's Filthy Lesson (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Järjekordne lugu hiljutisest Veenuse antoloogiast ja mõneti kammerlikum kui seni loetud tekstid sellet kogumikust. Kuigi jah, Veenus on ikka selline vesine džungel täis veidraid eluvorme.

Loo peategelane on tulevikunaine… kes on mõneti erinev traditsioonilistest Maa inimestest ja nende banaalsest binaarsusest.

“Nearly everything on Venus was named after female persons - historical, literary, or mythological - from Terra, from the quaint old system of binary and exclusive genders. For a moment, Dharthi considered such medieval horrors as dentistry without anesthetic, binary gender, and as being stuck forever in the body you were born in, locked in and struggling against what your genes dictated. The trap of biology appalled her; she found it impossible to comprehend how people in the olden days had gotten anything done, with their painfully short lives and their limited access to resourcses, education, and technology.” (lk 358)

Dharthi on üksinda ekspeditsioonil, avastamaks kadunud veenuslaste tsivilisatsioonist mingeid märke - senileitu on andnud põhjust arvata, et kunagi elasid veenuslased päris kõrgel tehnilisel tasemel, aga siis mingi aeg kadusid või surid välja. Veenuse džungel pole humanoidile mingi naljaasi, siin on küllaga veidraid kiskjaid, kes võiks inimese prõksti pooleks hammustada. Ning ühel puhkehetkel avastabki Dharth, et talle puule on järele roninud kaks sootiigri kutsikat, kes on naise sihikule võtnud. Tiigrit meenutab selle olendi puhul vaid värvus, muidu on nad sellised… nelja silma ja seitsme jäsemega maolaadsed elajad. Ühesõnaga, jama hetk. Dharthi sooviks on leida veenuslaste linn, aga paistab, et on pigem lõunasöögiks küpsemas.

Lugu pole nii pulp kui teised Veenuse antoloogia jutud - kuigi jah, kõik see džungel ja kadunud tsivilisatsioon annaks pulpisõbrale üsna palju punkte. Kuid loo rõhk on pigem kangelanna siseelul, ta eneseotsingutel ja kahtlustel. Autor on muidugi erilise mõnuga kirjeldanud Võõrast (kuid samas tuttava struktuuriga) maailma; lisaks Veenusele on kohalike inimeste sotsiaalsed ja bioloogilised eripärad mõneti… futuristlikud. Noh, ühesõnaga on lugu oma plusside ja miinustega, vahel läks nagu liialt ksenoks kätte, aga samas… millised inimlikud kannatused, eksole. Mõneti hoopis teistsugune kui hiljuti loetud Beari “Infinity Wars” antoloogias ilmunud tekst.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar