20 november, 2017

Max Porter - See linnuke on lein (2017)

Vahelduseks on päris mõnus lugeda hingekriipivalt segast raamatut. Leinast ja kohanemisest; mingil moel sarnane proosapoeem kui Dylan Thomase “Piimmetsa vilus” (aga - eksole - soovituslik oleks pigem tunda Ted Hughesi loomet. Tea, kas see varese-luuletus on maakeelses tõlkevalimikus olemas?).

Lugu siis sellest, kuidas trikster-vares kisub naise ja ema kaotanud pere tagasi elama. Kasutatavad võtted pole eneseabiõpikutest pärit ning tulemuseks pole paranemine vaid kohanemine. Vägagi ängistav teema on esitatud, noh, mänguliselt, omamoodi antipoodina Laingi variatsioonidega massiivile. Vares ja isa jutustavad lugusid (asümmeetrilised!), kui allegoorilised või sümboolsed need on, eks see olgu konkreetse lugeja otsustada.

Kiusatus oleks pidada seda päris heaks raamatuks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar