15 detsember, 2017

Jim Butcher - Tormirinne (2017)

Kergelt humoorikas tänapäeva nõialugu täiskasvanutele, mis on kui teleseriaal - võlur Harry (mitte Potter) Dresden võitleb heade ja pahadega, et ausal moel elatist teenida ja maailma päästa. Dresden on nimelt selline vabakutseline, et pakub oma võlurioskuseid igaühele, kes oskab tellida; see on justnagu detektiivitöö, aga vähe komplitseeritumate juhtumitega. Ja Harry pole erandlik nähtus - avalikkuse eest varjatult eksisteerib võlurite organisatsioon Valge Nõukogu, mis kannab hoolt selle eest, et võlurid teeksid õigeid asju. Muidugi on Harry Dresden olnud seaduserikkuja, tema on pandud Valge Nõukogu poolt katseajale - kui ta rikub seadust, ähvardab teda hukkamine. Ning muidugi juba palgatöö tõttu on mehel vänge kiusatus rikkuda võluriseadusi.

Sest rahahädas Dresden teeb koostööd ka Chicago politseiga, aidates neid nö salaoimiklike juhtumite puhul. Seekordne romaan ongi siis sellest, kuidas Harry kutsutakse mõrvakohale, kus avanev vaatepilt on selge märk, et siin on kasutatud võlujõudu väga tumedal kombel ja et Dresden on kunagi mustade jõududega kokku puutunud, tekib veidi ootamatu olukord, kus nii head kui halvad arvavad, et just tema midagi nii jõletut sooritaski.

Misjärel siis saab Harry lühikese aja jooksul väga mitmesugustesse seiklustesse, mistõttu rikub võimalusi veetlevate naistega lähedasemaks saamisega (mitte et ta naistemees oleks, niiet see on kitsikus võlurile eriti kurb). Aga eks õnneliku armulooga olekski keeruline pikka-pikka romaanisarja edasi kirjutada (võtkem eeskuju Garcia Marquezi “Armastus koolera ajal” romaanist)

Ei oska öelda, et see meelelahutus mind meeldivalt oleks raputanud, on selline kergelt tarbitav kirjandus; samas oleks ebaõiglane liialt kriitiline olla - selline urban fantasy ongi… niisugune meelelahutus. On humoorikas peategelane ning ports reaalseid või maagilisi kõrvaltegelasi - igaüks on neist omal moel tore (kui ta pole muidugi Dresdeni vastu töötav kurjam), aga mingil moel nad segavad Harry uurimisi, mistõttu peategelase mässitakse üha ebamugavalt võrkudesse, mille tagajärjeks peaks olema õnnetu lõpp… aga tulemuseks on järgmised romaanid.

Butcheri parim panus niisugusesse meelelahutusse on vast see, et Dresdenil on halb mõju tänapäevasele tehnikale, mistõttu peab ta ise enamvähem küünlavalgel elama - muidugi oleks huvitav mõtiskleda, kuidas ta saaks hakkama moodsa infoühiskonna reaaliates.


„Mulle oli kaela veel alles jäänud ema pentagrammtalisman, valge maagia tuuma moodustava korra ja vaoshoitud jõumustrite sümbol. Mulle oli alles jäänud aastatepikkuse ametliku väljaõppe eelis. Mulle oli alles jäänud maagilistes võitlustes saadud kogemuste teravus. Mulle oli alles jäänud mu usk.
Aga see oli peaaegu kõik. Olin kurnatud, läbimaterdatud, väsinud, haavatud ning olin juba ühe päevaga tõmmanud kübarast välja rohkem võlukunsti, kui enamik võluritest suudaksid nädalaga. Olin juba piirini jõudnud – nii müstilises kui ka füüsilises võtmes. Ent see lihtsalt ei lugenud midagi.“ (lk 196)

ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar