20 detsember, 2017

Meelis Pärnpuu – Grafomaani laulud (1989)

Kui üldiselt on Pärnpuu luule selline nagu see on (huvitav on mõelda, kui noorelt või vanalt võis autor selle kirjutamise ajal olla?), siis luuletus hapukapsajäänustest on minu jaoks kahtlemata säravaim hetk ning paneb kujutluse kiiruga tööle. Mõelda vaid, häbelik hapukapsas, mis varjab end tünnis – selliseid kujutluspilte tänapäeval enam ei kohta (meenub endalegi, kuidas tatikana pidi hapukapsategemises osalema).




Vana hapukapsatünn seisab laoplatsil
maltsa ja kivide keskel
Viletsad roostes, kaan kadunud
ja üldse üpris üksildane
Piilun sisse. Näen:
põhja peal, kihike kapsaid pesitseb
Imelik
Ei idane
Ei mädane
Kapsas aga nurka tõmbub
Häbeneb.

(lk 18)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar