Brandon Sanderson „Oathbringer“. Collancz, 2017

Selle raamatuga oli mul kindel jõuluplaan – et võtan pühade ajal ette ja elan paar päeva rahumeeli raamatus. Mõni tõsisem või lühem raamat selleks ei sobikski. Plaan tuli hästi välja ka – ainult und tuli pärast pisut järgi magada.

Stormlighti sari ongi osutunud selliseks heaks meelelahutuseks – kui tahaks vahepeal kuhugi rongilt maha astuda. Mind vist eelkõige veetlebki epic fantasy puhul see turistitamine mingis suures laias väljamõeldud maailmas, kus koguaeg on midagi avastada ning järjepidevalt võib oodata ka uusi imetegusid ja avastusi maagia vallas. Sandersoniga on see asi, et tema tegelased on kohati ... parema väljenduse puudumisel kergelt „nedflanderslikud“ ja mõningad vaimukad dialoogid on sellised USA teismelise stiili vaimukad. Aga samas on see minu jaoks meelelahutusliku raamatupuhkuse puhul ka päris heaks plussiks, sest tänu sellele ei lähe (või vähemalt ei ole senini läinud) see maailm rusuvalt süngeks. Halbu asju muidugi juhtub ja üksjagu tegelasi kaotab vägivaldselt elu, aga see ei mõju nii, et kuidagi tõsiselt hinge peaks minema vaid ikka pigem nii nagu fantaasiaseikluste kohustuslik osa – mis lugu see oleks kui pooltel tegelastest poleks hingel suurt taaka ja traagikat, et emotsioonide puntrast hästiajastatud hetkel läbi murda ja siis võidukalt ja dramaatiliselt kurjale vastu astuda vmt.

Mis mulle selle maailma puhul veel hästi meeldib on see hea vs paha teema segiajamine. On tegelasi, kes olid pahad ja hakkavad heaks ning vastupidi ja kunagi pole kindel, kas see on lõplik. Headel tegelastel on halbu külgi ja ka suures plaanis on kõik asjad ähmased, sest noh, keegi veel ei tea, mis siis ikkagi täpselt toimub ning arvestades seda, et ootuspärane oleks suurema pildi avades asjade järjekordne peapeale keeramine, siis ei või milleski päris kindel olla. Tegelaste sisemise motivatsiooni ja asjadest arusaamisega on kah nii, et selguvad või meenuvad uued faktid, vanad elueesmärgid muutuvad kasutuks ja uusi on vaja kasvatada (kogu see teema on muidugi ka superpoweritega seotud, kuidas siis muidu. Sest teadagi sõltub maailma saatus tihtipeale emotsionaalselt ebastabiilse kangelase võimekusest iseendaga rahu teha või õiget motivatsiooni leida vmt ;) ).

Mulle meeldib ka see, et kogu maailm ja taustsüsteem on üüratult suur ja seoses ja läbimõeldud. Ning mul ei ole vähimatki tahtmist sellesse põhjalikult süveneda. Palju ägedam on lugeda nii, et ma päris täpselt ei tea ega mäleta, aga tunda on, et mingi suurem loogika on olemas. Tõsisem süvenemine oleks ju ka tõsisem aja- ja mõtteinvesteering ja siis, ma kardan, hakkaks ehk asi liiga õhuke tunduma. Pigem õpiks juba mõne uue keele ära või midagi...

Maailmade väljamõtlemine on ilmselgelt Sandersoni tugevaim külg. Mis puudutab tegelasi ja nende psühholoogiat, siis on mul ikkagi tunne, et seda kõike on täpselt niipalju kui tegevustiku jaoks vaja, ning kuigi on osavalt kasutatud kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid (nii mineviku traumad kui oleviku ebakindlused, sisemine motivatsioon ja moraaliküsimused ja mida kõike veel) ajuti võib end ka ühes või teises tegelases ära tunda, siis sellist mõtet, et hakkaks ühte või tegelast kohe päris realistlikult analüüsima ikkagi ei teki. Ega vist fantaasiakirjanduse puhul tingimata ei tekigi, või ei peagi tekkima. Põhirõhk on ikkagi seiklusel ja muud asjad on ja las ollagi selle teenistuses. Aga samas muidugi ei tähenda see seda, et poleks olemas nt Shallani vihkajate ja Shallani toetajate leerid, nagu ma oma üllatuseks netis konnates avastasin. Ka Shallani armuelule on entusiastlikke kaasaelajaid. Ma siinkohal leian, et romantiliste suhete kujutamine pole kindlasti Sandersoni tugevaim külg – ütleks et need jäävad, või vähemalt on senini jäänud, ka selles sarjas samale tasemele nagu Mistbornis. Mitte, et sellest vähimatki midagi katki oleks, sest seda kõike on jällegi täpselt niipalju nagu loo kulgemiste ja seikluste jaoks vaja läheb ja las ollagi.

Üldiselt tundub mulle, et Stormlight läheb teksti poolest järjest paremaks. Kuuldavasti olevat seda raamatut enne avaldamist veel 10% jagu kärbitud, et ikka ühte köitesse võimalik panna oleks ja seda just läbi keele tihendamise. Arvan, et see oli hea otsus, sest tõepoolest oli mõnusalt tempokas ja tihe lugeda – diagonaalis libistasin üle vist ainult poolest leheküljest, kus ühte emotsionaalset traumat minumeelest tüütult pikas korduses läbielati ja teisest poolest leheküljest, kus Bridge 4 mingeid USA teismelisenalju viskas. Muidugi on mul endiselt veel pisut häda selles, et Sandersoni kirjeldused jäävad kohati lahjaks või väheusutavaks (või olen mina lihtsalt liiga vana juba?), sellist pisut poeesiahõngulist kaunist looduskirjeldust kuluks ühte maailmaehitusraamatusse ära küll. Praegu on raamatus nagu kerged õhuaugud, kus vahest tekib küsimus, et kas ma ikka peaksin just sellele aega kulutama... Aga kuna see on väga ühtlaselt tempokas ja pidevalt juhtub ja selgub midagi uut, siis ununeb see küsimus paari järgmise lõiguga.

Ja olgu pealegi, et meelelahutus ja midagi väga tõsist kaasa võtta ei ole, siis lõpetuseks ikkagi hoopis üks tarkusetera. Teise võiks veel panna, aga see oleks natuke ka juba spoiler. Mulle tegelikult meeldib, et suur osa suurtest teemadest ja edasiviivatest asjadest on selline ... filosofeerimine. Nagu kogu see Way of Kingsi teema ja radiantide sõnad, mis nad järgmise taseme saamiseks leidma peavad jne. Käsitleb see raamat ju ka süütunde ja vastutuse ja miks mitte ka leina teemat nagu hiljuti loetutest nt Tarjei Vesaasi „Jääloss“ ja Julian Barnesi „Kui on Lõpp“. Seda ühest küljest hoopis teises stiilis ja žanris, aga terve (väljamõeldud) maailma jagu mõtet on taga ning see, mis sest päriselu kontekstis arvata on juba igaühe enda teha.

Tarkusetera siis:
„The trick to happiness wasn’t in freezing every momentary pleasure and clinging to each one, but in ensuring one’s life would produce many future moments to anticipate.“
(et siis õnnelik olemisega on see nipp, et ei tule mitte iga naudinguhetke talletada ja selle küljes rippuda vaid korraldada hoopis asju nõnda, et elus olus oleks palju hetki, mida oodata)

Ja miks mitte boonuseks veel üks - kõigile fiktsioonide lugejaile:
„One can believe in a story without believing it happened.”  
(Selleks, et uskuda lugu ei pea uskuma, et see juhtus)