09 jaanuar, 2018

Scott Lynch – The Smoke of Gold Is Glory (The Book of Swords, 2017)

Kauge järglane „Kääbiku“ loole ehk kuidas saada võitu lohest, kes istub ilmatuma varanduse otsas ning pole üldsegi varmas sellest loobuma. Sarnaselt Tolkienile on lohejahiseltskonda võetud üks võõras (kes pole küll kääbiklikult ametikauge, aga siiski… võõras), kelle ülesandeks on… no see selgub loo lõpuks.

Iseenesest üsna staatiline tekst, mis kirjeldab ühte episoodi loo kangelase elus. Kui Parkeri loo puhul võib eeldada, et peategelase minevik on midagi vägagi erilist ning Hobbi puhul tema tulevik võib olla… kummaline, siis Lynchi meistervargast peategelase elu tipphetk rullubki lahti siin ja praegu – asjad, mis juhtusid enne või pärast lohejahti pole niivõrd olulised.

Aga jah, lohe istub oma varanduse otsas (mille ta on aastatuhandete jooksul kogunud) ning peibutab õnnekütte endaga jõudu proovima – tapad lohe, saad rikkamaks kui kujuteldagi oskad. Noh, ja ühed legendaarsed koletisetapjad otsustavadki oma viimase ja kuulsaima tapatöö just selle (muidugi viimase) lohega korda saata: kuulsus on see, mis pikas perspektiivis maksab. Madalseisus viibiva peategelase õnnetuseks krabatakse ta kaasa ning lohe varakambrini jõudmine on täis erinevaid maagilisi seiklusi lohe seatud lõksude ja olenditega.


Niipalju kui Lynchi lugenud olen, siis sellist… lohelugu pole küll kohanud (kuigi jah, üks kurikuulus linn asus vist lohe skeletis) – muidu on ikka võlurid ja muidu kelmid, kes püüavad igasugu asju teha, et elus püsida. Aga et niisugune tolkienlikus laadis olendiga kokkupuude… nagu ei. Antoloogia senistest loetud lugudest on Mõõga osakaal… mitte nii esil, mis on muidugi kena vahelduseks. Ja nagu näha, siis Strahan on valinud selle loo oma uue aasta parimate antoloogiasse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar