Émile Zola – Kuidas surrakse (2018)

Lühiteos viies surmast, mis „elatakse“ läbi Prantsusmaa eri ühiskonnaklassides. Kui palju südantlõhestavaid emotsioone see äratab lihtrahva hulgas ning millised tehingud kaasnevad kõrgklassi ringkondades. Autor kui Rahvavalgustaja.

Omal moel on see 1876. aastal ilmunud pildirida hea näide sellest, kuidas kunstilise väljenduse tajumine aja jooksul muutub, see, mis 19. sajandi lõpus võis näida jõhkra naturalismina, mõjub 21. sajandi algul õige tilulilutseva sentimentaalsusena, kus lugejat püütakse õige otsejoones erinevaid reageeringuid välja meelitada. Et kuidas kõrgklass ja kodanlus imetleb oma naba ja milline lähedus on lihtrahva hulgas (võiks küüniliselt öelda, et küllap seetõttu, et elati pead-jalad koos ja seetõttu ei saadud surijast rahu).

Küllap on minu leige suhtumine põhjustatud sellest, et tanatograafia pole just teema, mis paneks mul vere hõõguma, seega vähe arusaamatuks jääb, milleks pidi niisugust teost eraldi raamatuna välja andma… aga eks selline maailmakirjanduse kullafondi autor kaunistab Loomingu Raamatukogu avaldatud autorit nimekirja.

„Surmaheitluses piinabki just teda see, et ta ei saa enam majapidamiskuludel silma peal hoida. Ta mäletab oma laste pöörasusi, teab, et nad on laisad, suure isuga, tuulepead ja lahke käega. Ta ei pea neist enam ammu lugu, sest nad ei ole täitnud ühtegi tema unistust, riivavad tema harjumuspärast kokkuhoidlikkust ja jäikust. Ainult armastus püsib ja andestab. Tema anuvast pilgust võib lugeda palvet, et nad halastaksid talle ja ootaksid, kuni ta on läinud, enne kui hakkavad sahtleid tühjendama ja varandust jagama. Seda jagamist näha oleks tema hinge vaakuva ihnsuse jaoks piin.“ (lk 12)