Filimonov on hea autor. Mitte et ma ta kõigist raamatutest ülivõrdes
arvaks, aga positiivne üldtunne on kahtlemata prevaleeriv. Käesolev romaan… no
algul ei saa vedama (“kuumad eesti poisid!”), hiljem ei saa pidama. Aga eks see
käimasaamine on vast sõltuv libabiograafia formaadist, autoril kulub üksjagu
energiat maailmaloomisele, kus lisaks tegelaste sissetoomisele tuleb tähelepanu
juhtida ka jutustamise eripäradele. Nimelt on Filimonovi libabiograafiks
anonüümne minajutustaja, keda võiks pidada Dostojevski “Sortside” minajutustaja
antipoodiks (või no kas peab nii karmilt määratlema, eks neil on sarnasusi ka).
Koostab küll elulugu, aga… no on augud. Ja üleüldse. Eksole. Normaalses
olukorras kahtlustaks nii mõndagi, aga milleks kahelda moraalses pales.
Libageograafi mõningasi tõekspidamisi kajastab alltoodud tsitaat.
Ühesõnaga, seitsmekümnendatel sündis poisslapsuke, kes kasvas Tallinna
muukeelse boheemlaskonna rõõmuks igati… selle keskseks osiseks. Mitte et ta
otseselt panustanuks millessegi, aga… ta vajas tähelepanu ja millised tutvused!
Laiahaardeline seltskonnahing ja vastassoo silmarõõm! Figaro siin, Figaro seal!
Ainult et… inimesed saavad ikka vanemaks ja kolmekümnendates eluaastates pole
nagu paslik teha samu tempe mis kahekümnendate alguses. Pere ja karjäär ja
pangalaenud, või midagi sellist. Nojah, aga Hariton… ja Zidane ja Materazzi.
Eksole. Mitte et mul oleks mingeidki teadmisi tollasest Tallinna
muukeelsest kultuurielust, aga huvitava kirjandusliku nägemuse saab küll. Kui
muidugi libabiograaf polnud ühe teatava isiku käpiknukuks, nagu võiks romaani
lõpust järeldada. Aga milleks järeldustega kiirustada, kindlasti on… muid
seletusi. Eks omaette küsimuseks on, keda võiks õieti pidada selle raamatu
peategelaseks (või koguni kangelaseks?) - kas Hariton või Esrail või ikkagi
biograaf (sest kes siis ikkagi jutustab… ja millest). Ja no muidugi Haritoni
tütar Anna ja isa pakutud müstiline pulmakuupäev!
Filimonovi tänuväärne teene lugejatele on see, et kirjanduslike krutskite
kõrval (milleks Dostojevskiga piirduda, eksole) on ta loonud eneseiroonilise ja
fiktiivse Tallinna (ja Narva) üheksakümnendate maailma. Immigrandid küll, aga
ikkagi boheemlased! Ja no inimesed ka. Teose soojenduseks võiks olla Wiedemanni
seitsmekümnendate nägemused, mis on küll vähe teistsugusest ooperist, aga
ikkagi… samamoodi alternatiivne! Ja nagu nüüdseks selgunud, eks see Tallinn ole
üks kultuuri ummiktee ja konnatiik. Jne.
„Ühesõnaga, olgu mis siin ikka ennast õigustada. Ütleme ühe korra ja peame seda silmas ka tulevikus. Antud uurimus tugineb faktidele, sellistele, mida õnnestus kokku saada. Kirjalike allikate ja suuliste tunnistuste kujul. Autoripoolset juurdemõtlemist pole peaaegu toimunud, aga kui kuskil pajatuse käigus selliseid hetki esinebki, siis on need alati kas Haritoni sõprade või tema lastega kooskõlastatud. Sagedamini Annaga, Antoniga palju harvem. Mis on tingitud peaasjalikult sellest, et Anton ei tundnud isa tolle eluajal peaaegu üldse, kui nägigi teda, siis päris titaeas ning saab isa nii- või naasuguse käitumise tõepärasust hinnata kõigist võimalikest allikatest vähima tõenäosusega. Kõik, millega Anton sai antud kontekstis aidata, oli projitseerida olukorda iseendale, kasutades mõningast geneetilist sarnasust kirjeldatava isikuga, ja öelda, mismoodi tema ise oleks pakutud olukorras käitunud. Seegi leib, nagu öeldakse. Ühesõnaga, summeerides veel kord kõike eelpool esitatut: antud uurimus on sedavõrd faktoloogiline, kuivõrd see oli selle kirjapaneku olukorras võimalik. Muidugi oleks pidanud seda varem ütlema, võib-olla oleks pidanud jutustust sellest üldse alustama, kuid läks kuidagi nii, et omal ajal ei tulnud see pähe ja tuli nüüd, sest mõned Haritoni sõbrad, olles tutvunud antud töö üksikute osadega, hakkasid esitama eri laadi pretensioone, umbes nagu, et Hariton poleks saanud niimoodi käituda ja selline sõnakasutus ei olnud temale üldse omane või et seesugune käitumine ei sobitu kuidagi nende isiklikku Hariton Naganovi kontseptsiooni.“ (lk 117-118)
sirp
sehkendaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar