Triinu Meres "Lihtsad valikud" (Varrak, 2017)

No mul on väga hea meel, et ikka meeles püsis raamatukogus järjepidevalt sinna M-tähe riiulisse kiigata. Aega võttis, aga lõpuks oli neid suisa 2 tükki seal, Merca „Jututulpadega“ kõrvu.

Otsast lõpuni autentne eestikeelne kosmosekrimka. Või midagi sellist, määratlegu neid žanre kuidas tahes. Reibas-irooniline seiklustempo algusest lõpuni välja, hoogu pidamata. Ei mitte ülemäära diip, aga ka mitte liialt klišee, vaid just parajalt, et ludinal läbi lugeda igavust tundmata. Ja kusjuures, sellistes punktides tundub mulle, et naabrus Jututulpadega on mõnes mõttes ka sisuline, või „võnkeline“ (no ma „vaib“ ei tahtnud kirjutada). Selline lustakas, vaimukas, fantaasiarikas ja hoogne tonaalsus võiks olla mingiseks ühendavaks jooneks. Lihtsad Valikud ei ole küll põrmugi etnoviidetele üles ehitatud, aga sellegipoolest kumab läbi ka siit mingit kohalikku omasust – hoolimata võõrplaneedist ja vist siis ka tuleviklikkusest. Näiteks tabasin ühel hetkel, et Nadine ei hääldu mitte Nadiin vaid kui käänamiseks läheb siis ongi „Nadinele“. Ja nt Lauri Tropcheri puhul mõtlesin, et kas nagu Lauri Tropp, vä? Rääkimata sellest, et mõni kohanimi oleks nagu kenasti eestlasele suupäraseks keeratud väljamaa nimetus. Ja siis veel mõningane loominguline kõnekeelsus. Sest, blogimaailm? Ma arvan, et see on hästi.

Aga võib vist ootuspärasekski lugeda, et kui muuhulgas ka poeetilist eneseväljendust harrastavad inimesed võtavad ette raamatuid kirjutada, siis on seda keeleliselt äkki mõnus lugeda või midagi. Et ühesõnaga, ei ole ei lugedes tunnet nagu oleks tõlkekirjandust kopeeritud vaid pigem ikka sedapidi, et kui keegi peaks tahtma tõlkida, siis tuleb tõlkijal ka üksjagu vaeva näha.

Seni, kuni raamatut ootasin, sain ikka endamisi mõelda, et mismõttes lihtsad valikud ... et ongi siis palju lihtsaid valikuid, või kuidas? Aga nüüd ma saan aru, jah, et ongi lihtsad valikud ... või siis „lihtsad“ valikud. Poleks nagu lihtsat midagi, aga mida TEIE siis teistmoodi teeksite, ah?

Maailma kohta võiks muidugi üksjagu küsima hakata. Mõtlesin näiteks, et kui on ikka nii vähese perekondliku kokkupuute võimalustega ühiskond, siis kas peresidemed ikka kultuuriliselt oluliselt teistsuguseks või vähemoluliseks ei kujune. No ikka eelkooliealist aastas 2 nädalat näha? Samas meeldisid mulle väga need helistaks-emale-hetked. Jaa, võibolla ei olegi nii oluline, et kõike väljamõeldud maailmas võõrikuks mängida – midagi peab ju lugejale ära tundmiseks ka jääma.

Ühesõnaga, mulle väga meeldib, kui on selliseid asju lugeda.
Ja mulle millegipärast kuidagi tundus nagu hõngaks see raamat millegipärast kuidagi erilise tugevusega ka autorit ennast. Ei teagi, miks.