Tim Pratt - Murmured Under the Moon (Robots vs. Fairies, 2018)

Armas lugu raamatukoguhoidjast, kes armastusest raamatute vastu peab vabastama nõidusest vallatud haldjaprintsessi (ehk oma tööandja). Selleks läheb loomulikult vaja raamatute abi.

Emily on nimelt surelik naine, kes peale ülikooli raamatukogust vallandamist (kulude kokkuhoid, mis muud) sattus … haldjate raamatukogu hoidjaks. See on muidugi imeline koht oma veidrate teostega ja ühe elava raamatuga sõlmib Emily koguni armusuhte (mitte et tegu oleks rüütliga valgel hobusel). Aga siis juhtub nii, et üks kurikaval surelik võtab nõiduse abil (mis lähtub muidugi erilisest raamatust) selle raamatukogu juhatajast haldjaprintsessi oma võimu alla (mistõttu ka raamatukogu vahetab asukohta), eesmärgiga saada haldjate kuningaks. Emily peab nüüd päästma oma armukesest raamatu, haldjaprintsessi ja raamatukogu. Nagu mainitud, see õnnestubki … raamatute abil.

Et siis jah, niisugune vähe klišeelik lugu. Oma osa sellest loost on ka tänapäeva raamatukogunduse üks tulipunkte ehk raamatukogu sisu digitaliseerimine – et vanu köiteid ei peaks kasutamisega kahjustama jne. Tekst pole küll meistriteos (ja no see raamatuarmastus on mõneti läila), aga omal moel armas lugu (sest tegelt see armusuhe elava raamatuga on päris hea leid).

„Llyfyr had green skin and wore a gown of living leaves that morning: she smelled like a forest after rain. She lifted her head from the kitchen table and blinked at Emily. „I read too much poetry last night. I’m still drunk. I think I’ll just linger here. There’s a võlume of Goldbarth in the living room I haven’t read yet. Hair of the dog.“ Her head dropped back down. 

Emily kissed Llyfyr on the crown of her head and said, „See you later.“ Emily had discovered Llyfyr in the deep stacks of the library when she first got hired, two years before, and they’d both been smitten straightaway. No one loved books like a librarian. Once Emily got used to strangeness of dating a shape-shifting living book, they’d settled into a relationship of lazy weekends and quiet evenings and enjoyable active nights. In book form, Llyfyr was a fantasy love story, which made her whimsical and romantic; Emily was one of the only people who’d ever read her cover to cover. As a living book, Llyfyr called the fairy library home, but she had the autonomy to check herself out whenever she liked, and often stayed over with Emily in the mortal world.“ (lk 58-59)