17 aprill, 2018

Helena Bell - I've Come to Marry the Princess (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)


Loo narratiiv on kokku võetav igati segaselt, kuid lugemiskogemus on väga mõnus. Jack on poiss, keda keegi ei pane tähele. Ema viis ta suvelaagrisse ja sinna ta ongi jäänud, nüüd juba kuus aastat seal elanud; töötajad ja laagrite veteranid kohtavad teda iga vahetuse alguses justkui uuesti. Jacki vanaema kinkis poisile enne laagrisse minekut poekeskuse parklast leitud lohemuna, mida siis Jack proovis laagris „ellu äratada“, mingi aeg tuligi lohe välja.

Ainus, kes Jacki tunneb, on Nancy, kes käib igal suvel laagris. Nancy on samasugune omapärane laps ning nad sõbrunevad ja hakkavad koos teatritükki harjutama: „Ma olen tulnud printsessiga naituma“, mis on mõnusalt improvisatsiooniline tükk, kus sama tegevust saab mängida mitmel eri moel läbi. Aga Jack oskab sellega käki kokku keerata – kui nad pidid kahekesi esinema, siis poiss ei tulnud kohale. Lugu siis ongi selles, kuidas Jack püüab olukorda pärast sellist katastroofi päästa – kui vaid Nancy usuks, et Jackil ongi munast koorunud lohe.

Segane kokkuvõte ja ma ei oska grammigi arvata, et mis siit siis kõrva taha panna, aga tekst ise on igati tragikoomiline elamus. Jack ning ta õnnetu ja õnnelik olek unustuses. Lohe, kes kasvab oma reaaliate järgi. Küllap selles näitemängus peitub üldkultuuriline vihje teksti mõistmiseks, aga selle tekstiga mul kogemus puudub. Vast toredaim ongi see argine jutustamine ja samas see reaalsusest nihestatus.

„Nancy said there’s an art to multiple-choice questions. There’s always the right answer, the wrong answer that you want to pick anyway, the silly answer, and the answer that leads to the inevitable tragedy of human experience. If you read enough of them, you can figuure out which one is which by the way they’re phrased, or the way they’re ordered. When in doubt, pick C, she says.“ (lk 57)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar