Lugu, mis on kui müüt või muinasjutt, postapokalüptilise Noa laeva
leidmisest või midagi säärast. Ehk siis maailm, mida me tunneme ja saame
tundma, on peale kõiksugu konflikte ja katastroofe hävinenud, ning Maad
täidavad inimestest järgi jäänud erinevad robotid. Millest enamik on mõeldud
sõjapidamiseks ning inimeste hävitamiseks. Aga järgi on jäänud ka roboteid, mis
hoiavad viimaseid inimesi elus … nende hulgas müütilist Oli, kelle lugu siin
jutus siis mitmel moel ümber jutustatakse. Oli avastab poisikesena, et teda
ümbritsev ideaalne lapsemaailm on muidu igati perfektne, aga tema ise on
ebatäielik – vanemad ja koer ja naabrid ja linnaelanikud on kõik tegelikult
inimesi jäljendavad robotid, aga Oli on kahjuks miski lihast ja luust ebard. Ta
otsustab sellest paradiisist lahkuda (hoolimata elanike vastuväidetest) ning
satub kohe hävingujärgsesse maailma, kus kõiksugu tapvad robotid ringi
luusivad. Ta kaaslasteks satuvad kaks väiksemat tapjarobotit, mis otsustavad
selle üliharuldase inimlapse toimetada hiiglasliku kõikvõimsa mecha juurde,
mille ülesandeks on inimesi tappa. Kuid …
Nagu autor järelsõnas kirjutab, tahtis ta luua tagurpidi Pinocchio lugu
poisist, kes tahab saada masinaks maailmas, kus inimesi samahästi kui pole
järele jäänud. Loo jutustamisviis on meeldivalt krutskiline, kasutades
metanarratiivseid võtteid; ning lõppkokkuvõttes jääb paratamatult kahtlus, et
kes ja millised motiivid neil jutustajatel õige olla võivad. Huvitav vimkaga
postapo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar