04 aprill, 2018

Lavie Tidhar - The Buried Giant (Robots vs. Fairies, 2018)


Lugu, mis on kui müüt või muinasjutt, postapokalüptilise Noa laeva leidmisest või midagi säärast. Ehk siis maailm, mida me tunneme ja saame tundma, on peale kõiksugu konflikte ja katastroofe hävinenud, ning Maad täidavad inimestest järgi jäänud erinevad robotid. Millest enamik on mõeldud sõjapidamiseks ning inimeste hävitamiseks. Aga järgi on jäänud ka roboteid, mis hoiavad viimaseid inimesi elus … nende hulgas müütilist Oli, kelle lugu siin jutus siis mitmel moel ümber jutustatakse. Oli avastab poisikesena, et teda ümbritsev ideaalne lapsemaailm on muidu igati perfektne, aga tema ise on ebatäielik – vanemad ja koer ja naabrid ja linnaelanikud on kõik tegelikult inimesi jäljendavad robotid, aga Oli on kahjuks miski lihast ja luust ebard. Ta otsustab sellest paradiisist lahkuda (hoolimata elanike vastuväidetest) ning satub kohe hävingujärgsesse maailma, kus kõiksugu tapvad robotid ringi luusivad. Ta kaaslasteks satuvad kaks väiksemat tapjarobotit, mis otsustavad selle üliharuldase inimlapse toimetada hiiglasliku kõikvõimsa mecha juurde, mille ülesandeks on inimesi tappa. Kuid …

Nagu autor järelsõnas kirjutab, tahtis ta luua tagurpidi Pinocchio lugu poisist, kes tahab saada masinaks maailmas, kus inimesi samahästi kui pole järele jäänud. Loo jutustamisviis on meeldivalt krutskiline, kasutades metanarratiivseid võtteid; ning lõppkokkuvõttes jääb paratamatult kahtlus, et kes ja millised motiivid neil jutustajatel õige olla võivad. Huvitav vimkaga postapo.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar