Ma armastan Eriksoni. Ta on vist ainus autor maailmas (kindlasti ainus autor, keda tean), kellelt olen lugenud rohkem kui kaks teost ja kellelt samas kõik loetud raamatud on vaieldamatult ja pisimagi hinnaalanduseta oivalised.
„The Crippled God” pole apsaluutselt erand.
Seal on kõik nagu tavaliselt Eriksonil: võimatu öelda, kes on peategelased: neid on liiga palju. Võimatu öelda, mis on põhiliinid: neid on liiga palju. Võimatu öelda, mis on lemmikliinid: neid on liiga palju. Kõik tegelased on omal moel kõige-kõige midagi. Sealjuures on ka tunda, et need pole mitte erilised isendid maailmakodanike seas, vaid lihtsalt neid vaadeldakse.
Põhimõtteliselt on Eriksonil KÕIK isikud kõige-kõige.
Sest ta ei hoia millegagi tagasi.
Mu lemmiktsitaat temalt: „Piss on compromise. Go for the throat.”
Miks ma olen valmis alati Eriksoni maailmadesse sukelduma, kuigi seal on kannatusi sama palju kui reaalses elus, ja ta ei kõhkle neid ka välja joonistamast? (Jaa, nalja, rõõmu ja sarkasmi on kõike samuti sama palju ja Erikson ei kõhkle ka nende juures, aga tema kõhklematus ei hirmuta mind ju kusagilt eemale.)
Nooh, mõned põhjused, mida seda teost lugedes sõnastasin:
* Kõik tegelased on targad. Ka emotsionaalselt. Nad ei ole erinevatel pooltel ja erinevate motiividega, sest osad on jõhkrad, rumalad, õelad ja ahned, vaid nad annavad KÕIK oma parima ja näevad vähemalt kolme kihti motiive oma tegude taga, ent nende taustad on erinevad.
Isegi need, kelle meelt kontrollitakse, on loogilised ja nende loogika viib sinna, et nad teevad vaid seda, mida tegelikult tahavadki. Ka need tegelased, kes esimesed 100 neid puudutavat lehekülge tunduvad vana kooli pahadena (Tanakalian!) selguvad hiljem ikkagi mitte lihtsalt mõistetavad, aga head tahtvad ja targad olema.
Kõik on targad.
Kas on tegu unenäoga või sõduritega, kes lõkketule ääres üksteisega hammustavalt otse räägivad või lastega, kes kannatavad arutult ja lõputult – tabavaid mõtteteri puistatakse igas olukorras kõigi poolt kas üksteisele või enda sees ja kohati irvitatakse ka omaenda läbinägelikkuse üle, sest mida see muudab?!
Kõik tegelased on targad, kõik tegelased on kaasaelatavad, kõik on kannatanud ja ometi on rõõm lugeda, sest
* kuigi kõik on kannatanud või kannatavad jooksvalt, väga paljud tegelased suhtuvad endasse või maailma valutamisse enda ümber lõbusalt, rahulikult, leplikult ja samas allutamatu kangekaelsusega. Jah, on sitasti küll, aga ma ei alistu.
Ei.
Ei, ikka mitte.
Tehke, mis tahate, paisake mulle mägi, taevatäis lohesid ja sõjavägi vastu, mina ei alistu.
Suremine? Mis see peaks mind murdma v? Pärast surma olen sama kangekaelne kui enne!
Kaks naist sõjaväljal, lõputuna tunduvas lahingus, kus ühel on hukkunud parim sõber ja teisel vennad: Brevity was gasping out words: "Girl without a friend ... Nothing worse! Know what happens when a girl got no friend?"
"No, Captain!"
"They get married!"
* Minevik ja ajalugu määravad palju, määravad tohutult – aga need on just need isikud („inimesed” ei saa tema raamatuid lugedes öelda, see oleks väga tühine hulk mõistuslikest olevustest ju!) just käesolevas hetkes, kes määravad oleviku – ja sellega ka tuleviku.
* Tegelased saavad üksteisest aru. Näevad läbi, on kaastundlikud valude suhtes, mida neile ei sõnastata, suudavad teha plaane, oletades teiste tegelaste käitumist mitu liigutust ette ja findi findi fint (jep, „Düüni” ma armastan ka) ei tarvitse veel ses plaanide läbinägemise mängus võitu tuua.
* Kuna kõik tegelased on targad, on raamatud täis väikesi filosoofilisi arutelusid. Pisikesi, lisadetailidega eredaks tehtud (vbla mõeldes, et kellele ka arutlus elu mõttetusest ilukirjanduslikus teoses liig on, neelab selle ikka alla, kui sees on lugu kivististe uurimisele pühendunud teadlase enesetapust, kui ta leidis, et elu läbi kõigi ajastute on alati mõttetu olnud) ja alati kahtlevaid. Esitatakse küsimusi, mitte ei anta vastuseid ja kuitahes kindlas kõneviisis see või teine filosoofiline mõtisklus on, 30 lehekülge ees või taga on mõni teine ja kogu raamatus kokku on neid nii palju, et vähegi kaasamõtlev lugeja loeb välja: „Õigeid Vastuseid pole, on lihtsalt vastused. Mida on palju. Vali ise sobiv!”
On üks teema, mil ma ei saa anda kiitust, rääkimata mõõdutundetust kiitusest.
Et olgu, saan aru, et tegelasi on palju ja kui arvestada möödunud üheksat keskmiselt 900-leheküljelist teost, mis moodustavad ühtse sarja, veel eriti palju isegi Eriksoni kohta.
Olgu, autor mainib harva mõnd välist tunnust, nii et selle abil otsustada, kes on kes, on üpris võimatu.
Aga ma võiksin isegi leppida, et peamiseks eristamisteeks on tegelase nimi, kui Dramatis Personae oleks täielikum ja mõistlikum. Võiksin leppida, et vajadusel otsin Selle Nime üles ja saan vähemalt teada, kuhu gruppi ta kuulub ning sellega koos mulle tõenäoliselt meenub tema kohta veel ja veel.
Kuid.
Dramatis Personae on esiteks natuke ebatäielik – esineb üpris olulisi tegelasi, keda pole seal üldse mainitud. Ja hullem veel: et asjad korralikult segaseks ajada, on leere seal üleni veidralt segatud, mõned on üldse puudu ja nendesse kuulujad mujale paigutatud. Näib pealegi, et täiesti suvaliselt: jah, Shake ja Snake nii kõlavad kui on kirjapildilt sarnased, aga misMÕTTES on nii erinevate teemadega tegelejad korraga koosilmnevad?! Kõik muu on läbi mõeldud, aga seal tehti viga?! MIDA?!
Sellise käitumise tulemusena mina lugejana sageli ei tea, kes on kes, kas Deadsmell oli see naissõdur tolles armees või hoopis selles – ja kui siis selgub, et ta on hoopis he, mitte she, olen mõneks ajaks segaduses.
Oot, ja see tegelane (teiste isikute vestluses mainiti ametit, nii et teadsin, kellest jutt) on surnud? Millal ta suri? Kuidas? Huvitav, kas seda mainiti ka?
Kas tol ja tal oli armulugu? Peaksin ma seda teadma või saimegi sellest just praegu teadlikuks?
Ja sealjuures mina ei ole tegelikult tulvil soovi teada, kas tegelane on noor või vana, isane või emane või kesksooline. Ent natuke rohkem arusaamist, kes on kes, oleks Erikson siiski võinud mulle pakkuda.
Kui heade asjade juurde tagasi tulla, siis Eriksoni liigses sentimentaalsuses on nõme süüdistada - „Piss on compromise. Go for the throat.” Isegi siis, kui asjad on juba uskumatult kaunid, kui ma lugejana terve minuti juba tunnen, et ei, see on liig - suudab ta loodud ilu niimoodi kasutada (ilus nagu „ka häving on kaunis, kui keegi sellest laulab” vms), et see on hästi tehtud.
Üldiselt on ainult lõpus tunda, et see on sarja finaalteos: Adjutant peab seal parima kõne, mida ta pidada saanuks – ja ta pole eriline kõnenaine; mõned suured lahendused tulevad ära (lugejat ei peteta); epiloog ja teine epiloog veel otsa, nii happy end, kui annab loole, kus nii palju findi findi finte, nii palju liine, nii palju suremisi, piinlemisi, igavest üksindust – aga mõned lahendused jäävad olemata, nagu peabki.
Enne aga - enne on ainult andmine. Kõik tuhat ja veel sadakond lehekülge.
Mitte kunagi ei ole lugu otsas. Alati on vaid jutustaja valik, millal lõpetada.
Jutustaja otsustas, et teeme ära, lugu läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar