Arkadi ja Boriss Strugatski - Inetud luiged (1997)

Minu jaoks on see raamat omamoodi tagasipöördumine algusesse, kuna see oli minu esimene Strugatskite raamat. Sain ta ilmumisaastal jõuluks, lugesin ta ahnelt läbi, hiljem veel mitu korda ja ühtlasi muidugi sinna otsa ka kõik teised Strugatskite eestikeelsed väljaanded. Raamatute lugemine oli toona lihtne, kuna nad ei olnud eriti pikad. „Inetud luigedki“ on vaid paarsada lehekülge (võrdlemisi peenes kirjas) teksti. Tänapäeval on sellist asja raske ette kujutada, kuna ingliskeelses maailmas näib olevat saanud normiks, et iga romaan olgu kolmeköiteline sari ja iga köide ligi tuhat lehekülge. Ka sellisel juhul võib tulemus muidugi olla igati hea, kuid triloogia ülelugemine ei saa enam olla impulsiivotsus. See nõuab võrdlemisi hoolikat planeerimist – et kas mul on ikka lähima x nädala jooksul nii palju aega ja kuidas seda sättida jne. Seda ei saa teha nii, nagu mina „Inetuid luiki“ lugesin: et ühel päeval leidsin riiulist raamatu ja mõtlesin, et peaks uuesti lugema, sama päeva õhtul tegin veidi juba ka algust ning järgmisel õhtul põrutasin ühe hooga lõpuni välja.

Romaani süžee ei ole sugugi keeruline: kirjanik Viktor Banev on pidanud poliitilistel põhjustel pagema oma kodulinna, kus ta siis nüüd juba mitmendat päeva joob ja sööb marineeritud silmusid. Kui keegi ta tänaval kasteediga uimaseks koksab, hakkab ta oma selgematel hetkedel uurima, mis ümberringi toimub. Sest ümberringi sajab juba aastaid vihma, linnake on hääbumas, lapsed aga läinud täiesti ülekäte ja kõik süüdistavad selles lähedalasuva pidaliravila patsiente, nn ligedikke. Nii ta siis katsub aru saada, mis lood selle kõigega on – lood aga on müstilised. Lõpuks vihm lakkab, vein muutub veeks, linn lahustub ning alles jäävad vaid üliinimesteks kasvanud lapsed, kes seal nähtavasti uut maailma looma hakkavad.

Täna, hea 20 aastat hiljem raamatut üle lugedes on mul kohati raske ette kujutada, kui palju ma teismelisena sellest üldse aru võisin saada. Süžee, ulmelised kohad ja isegi eetilised elemendid olid arvatavasti ka toona arusaadavad. Kindlasti jäi mulle aga arusaamatuks kogu ajalooline taust. Maailm, kus tegevustik toimub, on mingi üldistatud totalitaarne düstoopia, mida valitseb selline Harju keskmine diktaator-president, läikivates kiivrites löömamehed ning salapärased omavahel kemplevad departemangud. Kui ma aga ei oleks nii palju nõukogude kultuuriloost lugenud kui ma olen, siis ma ilmselt ei saaks aru, miks president Banevi peale tatti pritsib (usun, et see on vihje kurikoolsale koosolekule, kus Hruštšov kirjanikke liigse modernistlikkuse eest sõimas) jne. Romaani uuesti välja andma hakates peaks ta kindlasti varustama seda kõike seletava järelsõnaga, kuna ilmumise järel on jõudnud juba täiskasvanuikkagi terve uus lugejate põlvkond. Raamatu tõlkija järelsõna seda ülesannet paraku ei täida.

Uuesti avaldada ja lugeda tasuks „Inetuid luiki“ kohe kindlasti. Lugemise mõnu (mille märgivad mh ära ka BAASis raamatusse muidu kriitiliselt suhtuvad arvustajad) ei ole kahekümne aastaga sugugi vähenenud. Filosoofiline aktuaalsus on putinismi, trumpluse jms tõmbetuultes hoopiski kasvanud. Ja Baneveid läheks tänapäeval hädasti tarvis, seejuures võimalikult palju. Tal on nimelt selline väärtuslik omadus, et ta millestki aru ei saa. Jah, mõnes mõttes on ta sellisena ehk üle võlli keeratud doktor Watson – tegelane, kellega samuti alguses mitte midagi mõistev lugeja saab lihtsalt samastuda. Oluline on aga see, et kui Watsoni mõistmatus on pelgalt kirjanduslik võte ja sellisena lausa naeruväärne, siis Banevi mõistmatus on metoodiline. Temas on midagi Descartes’ilikku, samas aga ka hästi palju postmodernistlikku humanitaarteadlast, kes jõuab mingi objektiivsuseni läbi oma subjektiivsuse teadvustamise. Banev võib olla küll joodik ja kaabakas, kuid ta ei lase sellel ennast aheldada, kuna tunnistab, et on kaabakas; ta suudab olla teistest liberaalsem ja avatum tänu sellele, et ta tunnistab oma konservatiivsust. Ja samamoodi ta ka tunnistab, et millestki aru ei saa ning just see julgus tunnistada oma mõistmatust võimaldab tal ka toimuvale julgemalt vastu minna. Ajal, mil ühed, teised ja kolmandad kaljukindlalt väidavad, et nad teavad, kuidas asjad on ning just neil on selles õigus, kuluvad kõikjal ära inimesed, kes tunnistavad, et nad midagi ei tea.