Gaétan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" (Draakon & Kuu, 2017)

 See raamat vääriks kindlasti veel ka korra päris eraldi muljetamist, kuid las olgu praegu siinkohal hoopis põgus kaja kogemusest, kuidas ühe õhtuga raamat alla neelata, et järgmisel õhtul film ära vaadata ning seda kõike ikka selleks, et HeadReadi festivaliga nagu kord ja kohus pihta hakata.

Seekordse postituse algne kodu ongi sealjuures HeadReadi festivaliuudistes, kuid festival pole kade ja lubab suurima heameelega jagada kirjandusrõõmu ka mujal.

***

HeadReadi festivaliveski on jälle kord jahvatama asunud, avapauguks sumeda varasuve sirelimagusal õhtupoolikul üks igihaljas küsimus – film või raamat?

Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” on ka (Triinu Tamme meisterlikus) tõlkes raamat, mis rabab esmalt just mängulise keele ja vaatepunktiga, andes sealjuures ühe tõeliselt veenva kogemuse Teisest, ehk siis kellestki, kes pealtnäha võiks tunduda vaid sõitva katusega veidrik, aga seest vaadates, siis pole enam üldse kindel, kelle arusaamised siin just veidrad on või ei ole. Nimelt hakkab millestki mitte midagi taipavat lugejat käekõrval talutama minajutustaja, kelle perekond ning elukogemus on kaugel harilikust ning kuigi maailm ja asjad seal ei ole lugejale mõistetamatult võõrikud, siis minategelase vaatepunkt on peaaegu, et võõrkeele jagu kummaline (kes kujutaks ette emboolias kassikakku?). Filosoofiaga sina peal olevad inimesed leiavad kindlasti ka üht-teist äratundmisrõõmu (Mina nende hulka ei kuulu, aga lugemisrõõmu see küll karvavõrdki ei vähendanud). Sest peategelane on nagu omamoodi Tarzan, kel suur raamatukogu ja mitte just väike lugemus ning autor on mõttearmastamise vallas professionaal. Soorollide teemal avaneb samuti hea võimalus mõtteharjutusi läbi viia, sest selles osas valitseb ühel hetkel … mõningane segadus. Kuigi, mulle tundub, et Emil Tode “Piiririik” hoiab selles teemas latti siiski ühel teisel tasemel … Igatahes, lõpp, see lõpp, kus muuhulgas kogu teksti olemusel korraga vaip alt tõmmatakse võiks saada kirjeldatud ka sõnaga geniaalne … või siis leidlik ja rahuldustpakkuv, kui tahta ülivõrretega tagasihoidlikum olla.

Kui hüpata raamatust otse filmi, siis võib esimese hooga tabada pettumus. Kuhu on kadunud kogu see särav, vaimukas ja enesekindel MINA, kelle lugu me vähehaaval taipama hakkame ühitades oma tähendusi Tema kirjeldustega ning kuna Tema hääl on see, mis lugu kannab, rahustab sellest lähtuv asjade iseenesestmõistetavus, koomika, ilu ja elujaatav asjalikkus ka lugejat retkel, mis selgub olevat ühe kõrvalt vaadates väga traagilise ja õudse loo ärajutustus, lahtiseletus ja finaal.

Simon Lavoie “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ütleb siiski juba algustiitrites vaatajale ära, et film on raamatu ainetel, mitte raamatu ümberjutustus. Ja tõesti … küsimus “raamat või film?” saab pärast filmi vaatamist ka vastuse, ei ole üks või teine on üks JA teine. Ehk isegi üks pluss teine. Film jätab keelemängud ning vaatepunkti rõõmud rahumeeli raamatule – tegelase peas me juba olime või siis saame olla, kui raamatu kätte võtame. Film näitab meile selgemini Isa ja Venna nägu, film keerab mälestustele peale tõeliselt valusa keeru ja nii ei jää lõppakord taga leinama l-tähes kirjutatud käsikirja kaotust vaid minevikule äiatakse sellise vindiga tou, et nüüd on vaataja kord lasta endal hing kinni lüüa samas mõõdus lugejaga.

Kuigi, kui raamat on kuuldavasti üks Kanadalaste (või siis vähemalt Quebecklaste) vaieldamatuid rahva lemmikuid, siis film on minu meelest pisut raskemini seeditav. Raamatu mänguline kergus ja peategelase peaaegu nõiduslik sarm ja empaatia koos lugejat algusest peale detektiivirolli seadva ülesehitusega on ehk see mis viib suure hulga erinevaid lugejaid ilma raskusteta üdini köitvasse ja elamusrohkesse seiklusse muinasmaal, süngusest hoolimata. Filmi mustvalged kaadrid ning siseilma pulbitsemisest ilma jäetud reaalsus on samas tõsisemat ja filosoofilisemat laadi, isegi kui oma jagu situatsioonikoomikat ei puudu siitki, aga lihtsalt vaimuka tsitaadi või tabava mõttetera pärast filmi ikkagi nii kergelt käima klõpsama ei kipuks.

Ahjaa, aga ühte asja tahaks veel küll lõpetuseks öelda – peaosatäitja Marine Johnson oli kogu filmi vältel nii suurepäraselt ilmekas, et lust vaadata. Kui nüüd veel oleks olnud pisut rohkem huvitavaid läbimõtlemisi kehakeelelise kummalisuse osas… Aga nüüd ronisin jälle raamatule liiga lähedale ja unustasin filmile ruumi anda! Las jääb pigem kõlama mineviku seljatamise triumfi kaja. Head festivali algust!

***

Loterii lugejaile boonuseks ka üks tsitaat sõnade kohta (tegelikult võiks sellest raamatust küll tsitaate välja  noppida üsna lõputult):

"... Isa poeg nagu ma olin, mängisin, et olen nende krahvinna. Me kutsusime neid poolikuteks, sest nende keha on vahast ja puust. Neil on puudu sisemine osa, millega kannatatakse ja mis muudaks nad täieõiguslikeks meiesarnasteks, kui minu jutt on ikka arusaadav. Kui on tahtmist, võib neid ka mannekeenideks nimetada, see on lubatud, kuigi see pole nii tabav ja täpne, ja ega see jutule kasuks ei tule, kui võtad appi esimesed sõnad, mis sul raputamise peale varrukast välja pudenevad."

Üks küsimus suurele ringile ka - kas keegi tabas ära, et mis värk raamatus selle Hobuse kõhuga oli? Filmis oli igatahes täiesti tavaline hobune ...