Vähe tavapärasem ulme kui näiteks Alhaboby tekst. Lugu leiab aset Kirkukis,
mis on nüüd – aastal 2103 – hiinlaste valduses (kuivõrd seal on naftaväljad,
siis muu Iraak pole hiinlastele oluline, ning seal on muud võimud). Hiinlaste
valitsus on üsna düstoopiliste võtetega – rääkida tohib vaid hiina keeles,
kohalike kultuuride kasutamise eest võib koonduslaagri asemel oodata ka
surmanuhtlus. Milleks on tuhastamine ja seda nii kõrgel temperatuuril, et
inimese tuhast sulab kokku nö teemant (millesse on salvestunud lahkunu mälu),
mida siis hiinlasest hirmuvalitseja kasutab oma riietuse ilustamiseks. Nojah,
loo õnnetu peategelane on üks neist noortest kirkuklastest, kelle vanemad
õpetasid talle salaja araabia keelt (iraaklased pole allaandjad!). Tulemuseks
siis järgmised teemandid valitseja sandaalidel.
Loo omamoodi tipphetkeks ongi ehk see elajalik karistusviis, mis on omal
moe nii… idamaine (kui nii öelda tohib). Vast selle antoloogia esimene tekst,
kus pole vihjatud 21. sajandi alguse ameeriklaste invasioonile – kahtlemata
saavutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar