Neal Asher - Softly Spoke the Gabbleduck (The Year's Best Science Fiction 23, 2006)

Asheriga on see probleem, et va autor suurt ei mõtle harju keskmise inglise keele oskusele - teksti on põnev lugeda, aga kolmandik kujutletust jääb kujuteldamatuks, kuna puudub vastava sõnavara oskus.

Selles loos on siis peategelaseks jäljekütt, kes pakub oma teenuseid planeeti külastavatele jahituristidele - nimelt arvatakse, et seal planeedil elutseb müütiline gabbleduck, kuigi keegi seda elukat näinud pole. Seekordse jahiseltskonna juhtideks on tüütult rikkad inimesed, kes ei oska õieti midagi arukat teha. Probleem tekib siis sellest, et need hoolimatud tüübid koksavad metsikus looduses maha ühe kohaliku nö kaitsealuse isendi, misjärel need isendi kaaslased röövivad järgneval öö tapja tapetud isendi asemele… ja läheb lahti üks pidev trall, mille lõpuks ilmub välja gabbleduck. Kes oma arusaamatu käitumisega tekitab peategelasele ja ta kaaslastele õige ohtlikke olukordi.

Gabbleducki välimus jääb mulle senini enamvähem hoomamatuks suuruseks, nüüd selgub mu üllatuseks (või küsimus on mälus), et sel on koguni mitu paari jäsemeid, välimuselt nagu mäest King Kong või midagi. Aga põhivõlu on gabbleducki kõne, mis on rõõmsalt tõlkimatu (sest pudikeel on ikka nunnu jne). Kuivõrd ühes Asherilt loetud romaanis on gabbleducki tausta vähe seletatud (romaan on ilmunud hiljem kui see jutt?), siis on muidugi igati armas sellise destruktiivse monstrumi asjatamine.

Kui natuke järele mõelda, siis on ehk tegu Asheri kõige rahulikuma tekstiga, mida olen lugenud - fantastiliste olendite arv on üsna hoomatav, inimeste modifikatsioonid on enamvähem tavaulmelised, kasutatava tehnika kujutlemine ei tõmba jalge alt just vaipa ära. Oh imet. Aga ikkagi… ei saa kõigest aru.

“Apparently, linguists who have loaded a thousand languages into their minds despair trying to understand gabbleducks. What they say is nonsensical, but frustratingly close to meaning. There’s no reason for them to have such complex voice boxes, especially to communicate with each other, as on the whole they are solitary creatures and speak to themselves. When they meet it is usually only to mate or fight, or both. There’s no reason for them to carry structures in their skulls capable of handling vastly complex languages. Two-thirds of their large brains they seem to use hardly at all. Science, in their case, often supports myth.” (lk 458)

ulmekirjanduse baas