Neil Gaiman – A Study in Emerald (Fragile Things, 2010)

Lovecrafti Cthulhu värgiga puudub mul mõistmine, sest mulle ei avalda erilist muljet see mütoloogia. Et mingid kosmilised õudused, kes ludistavad ringi ja teevad koledusi. Selle hindamiseks tuleks vajalikke tekste lugeda ehk tundlikumas vastuvõtueas – keskealisena avastades võivad need jäädagi… ludisemiseks. Niiet seni on Cthulhu mütoloogiaga seonduvast muljet avaldanud üks Charles Strossi paroodia… aga miks mitte ka käesolev tekst.

Siin siis tegutseb Sherlock Holmes maailmas, mis on olnud seitsesada aastat nende kosmiliste õuduste valitseda. Ja elu polegi mingi igikestev põrgu, sest kosmilised õudused tarbivad inimliha tagasihoidlikes kogustes ning üldjoontes on maailm arenenud üsna sarnaseks sellele, mida tunneme Conan Doyle’i lugudest. Aga jah, kuninganna Victoria on valitsenud Britanniat kõik need seitsesada aastat (sest temagi on kosmiline õudus), ning Holmes palgatakse uurimaks, miks kuninganna kosmilisest õudusest lemmiksugulane on korraga mõrvatud. Holmesi aitab ta uus sõber, Afganistani sõjas haavatud veteran. Holmes avastab siis, et kosmilisest õudusest germaani printsikese on mõrvanud vandeseltslased, kelle eesmärgiks on…

Kui hiljuti lugesin üht Gaimani visiooni Holmesist, siis see oli hoopis teistsugune (ja igavam), aga samuti õige müstiline. Praeguse loo puhul võiks rääkida alternatiivajaloost, kus on ühendatud kaks narratiivi, mida ulme- ja põnevuskirjanikud aegajalt täiendavad. Holmes kui selline jääb üsna traditsiooniliseks Holmesiks, aga kuninganna Victoria ja teise kosmilised õudused, kes maailma valitsevad… eks see on omal moel kõhedalt (ohoh!) humoorikas (ja eks oma osa selleski, et nii Holmesile kui teistele meeldib niisugune allumine).

Siiski ei tunne nüüd vajadust mõnd Cthulhu ainelist antoloogiat tellida… äkki seal need olendid ludistavad ringi.

ulmekirjanduse baas